Reede, detsember 30, 2011
 

Miks sündis Hiiu Leht

Kirjand teemal: Kuidas tuli Hiiu Leht minu ellu

Anu Pallas
Hiiu Lehe üks asutajaid ning esimene peatoimetaja ajalehe kümnendal sünnipäeval

Uus leht sündis ideaalide taotluses
Hiiu Lehe lühikest teekonda ei saa võrrelda muidugi Postimehe 150aastase traditsiooniga, ometi on Hiiu Leht lähemal rohujuure tasandile, lähemal lugejatele ja nende loomingulistele ideedele ning saanud Hiiumaa elu ja inimeste näo.
Maakonnaleht peaks ideaalis olema missioon, mitte äri. Meie ajakirjanduse ajalugu räägib selget keelt, kuidas maarahvas kujunes eestlasteks tänu omakeelsele ajakirjandusele, mis innustas neid peale päevatööd kaugemale vaatama, oma lapsi harima, seltsielu elama. Ajakirjandus ühendas inimesi ühiste (rahvus)ideaalide ümber.
Hiiu Leht sarnaneb oma päikeselise saarega. Temas on potentsiaali selgitada, informeerida, pajatada, arutelda kõigest, mis tema lugejaid innustaks ja aitaks. Aegade sügavusest tegid Eesti mehed, hiljem ka naised ajalehti, et otsida teed paremasse tulevikku, küsimata, kas see on võimalik. Nende edasipüüdlev vaim on maakondade, Hiiumaal ka külade tasandil, kindlasti alles. Taotlused ja valikud karastuvad takistusi ületades, uutes olukordades kohanedes. Vahest on paremakstegemise või uueilmutamise soov üheks liikumapanevaks jõuks meie eludes.
Justkui paha unenägu
Oskan jutustada Hiiu Lehe eellugu kahjuks pisut enesekeskselt. Aeg parandab inimeste haavu ja muudab vaatenurka, leht kannab oma tõdesid mustvalgel läbi muutuste ja tormide.
Hiiumaale kolimise järel ja lastega mässamise kõrval ulatasin lugema ajalehte Nõukogude Hiiumaa. Ühiskondlikud sündmused 80.aastate lõpus ei lasknud pühenduda üksnes perele, kange tahtmine oli aidata muutustele kaasa. Lugesin lehti ja märkisin üles selle, mis tundus mu tudeeritud arusaamistele lehetegemise kohta stampne, harjumuspärane või ülearune. Muidugi ei saanud seda jätta võrdlemata Saaremaa lehega, mida olin enne seda lugenud. Ei mäleta, et ise oleksin eriti kaastöid saatnud. Ühel heal päeval aga tulid Kaljo Ilus ja Endel Saar mind Kärdlasse tööle kutsuma ja seejärel otsisin võimalust ülikooli suunamist tühistada. Asjad lahenesid ja lapsed kasvasid kuni viimaks olin Hiiumaa toimetuses tööl. Vahepeal oli sõna “Nõukogude” eest maha raiutud, minu ambitsioonidest samuti osa ära lõigatud pärast seda, kui olin edutult toimetaja kohale kandideerinud. Häda oli selles, et minu plaanid olid üksnes loomingulised, aga keerulistes üleminekuoludes otsiti majandusinimest.
Lehetäiustamise vajadus ei kadunud minust niipea. Küllap hakkas see silma Madis Salumile, kes mingite malekäikudega mu ootamatult toimetaja toolile istutas. Ega ma, noor ja kogenematu, selleks päris valmis ei olnud. Aga tahtsin anda endast parima, et leht saaks temaatiliselt tasakaalukam ja huvitavam.
Siis voogas üle Eestimaa erastamiselaine, ei pääsenud ka ajaleht Hiiumaa ja varsti oli Tareste-nimeline aktsiaselts lehte kureerimas. Mis edasi juhtus, oli nagu paha unenägu. Lehe müüginumbrite parandamiseks kirjutati millest ja kuidas iganes, eetikast midagi teada ei tahetud, reklaam segunes tavalise tekstiga ning toimetamine kui kindel etapp jäeti lihtsalt vahele. Keerulistest inimestevahelistest suhetest toimetuses ma parem ei räägi.
Õhustik läks raskeks, minu süda ei soovinud seda mängu kaasa teha, hakkas häbi. Mingi toimetuse koosoleku järel olin endast lihtsalt väljas lehes ilmunud artikli pärast (see puudutas üht tavalist Suuremõisa elanikku, keda ma isiklikult ei tundnud, kuid kelle eraealust kirjutati väga räigelt, rikkudes ajakirjanike rahvusvahelisi ametieetika reegleid, millega olin tänu säilinud ülikoolisidemetele tuttav) ja minu otsusele lahkuda kirjutati lahkesti alla. Oli september 1995.
Hiiumaa on väike koht, umbmäärasuse tagant loetakse alati välja kellegi nimi. Ma ei kahtle, et praegugi on see nii. Paar inimest Tareste seltskonnast jäid mulle mõistatuseks, ma ei saanud aru, miks nad niiviisi käitusid. Ei nimeta siiski nimesid, kellel lasksin endale väga haiget teha – tänaseks on see kõik seljataga. Pidasin nõu nii oma sõprade ja ülikooli kursusekaaslastega kui päris võõraste erialainimestega lähemalt ja kaugemalt. Noore inimese ametialane läbikõrbemine oli üsna valus ja ma ei ole kindel, et ka sama õpetlik: tundsin end võõral maal üksi, kodu jäi ju mere taha. Kus üks häda kallale kargas, sinna sööstis peagi veel teine: pere hakkas lagunema ja jõud oli otsas, et midagi päästa.
Hiiu Teataja aeg
Varsti leidsin end siiski Tuuru majas töötute arvutikursuselt. See köitis mind ootamatult, sest varem olin neid riistapuid vaid kaugelt vaadanud, kuigi lapsed nende taga end koduselt tundsid (võimalus arvuteid näppida avanes neil varakult Suuremõisa koolimajas ja siiani on nad sel ala kõvad käpad).
Korraga otsis Pühalepa vald lehetoimetajat, pisikese armsa vallalehe tegijat. Paberid sellele ametikohale said igatahes kiiresti ja rõõmuga aetud ning ma ei kahetse, sest väikese lehe tegemine on siiani mu jaoks parim ajakirjandustöö kogemus. Aga ju jäi sellest väheks, ju oli vaimne pinnas millekski enamaks valmis, nii et üsna ruttu istusime Kärdlas teiste vallalehtede tegijatega üheskoos ja arutasime, kas saaks neid ühendada, et lugejal oleks midagi enamat meie arust nigela maakonnalehe kõrvale võtta. Sündis Hiiu Teataja. Selle esimene number ilmus Biosfääri Kaitseala tehnilise abiga. Sealt sain ka oma esimesed küljendamise kogemused (trükkisime Haapsalus). Seda lehte oli Hiiumaa Omavalitsuste Liidu tolleaegse koosseisu nõusolekul (liidu eesotsas istus Pühalepa vallavanem Anton Kaljula) huvitav ja tore kokku panna. Tarvilikku abi jagasid lahkesti Riina ja Urmas Einbergid. Siin õieti algas meie sügavam tutvus ja lähem koostöö Katrin Metsandiga. Oleksin ma tollal taibanud, milliseid imelisi inimesi Jumal mu ümber saatis! Aga veel ei taibanud. Tegelikult andis ka mul tolleaegne elukaaslane ja laste isa endast parima, et sain seda lehte pere kõrvalt teha, vaatamata sügavatele lahkarvamustele ja eluprobleemide kuhjumisele.
Pärast kohalike omavalitsuste valimisi tehti mulle kui Hiiu Teataja toimetajale lahkumisettepanek – uued juhid ei vajanud Hiiu Teatajat. Järjekordne tõsine emotsionaalne pauk! Andsime tegijatena oma parima, kuid seda tööd “uued” poliitikud tunnustada ei võtnud. Neil olid omad huvid, ja poliitikas jäävad need, kes kaasa ei mängi, paraku igal tasandil jalgu. Inimeste teenimise ideed mõistavad võimule pürgijad erinevalt.
Kajakad näevad üsna teraselt ja kaugele
Nii nokitsesid vallalehed taas omaette. Konkurentsikatse ajalehele Hiiumaa langes ära. Õieti tundsin neist asjatutest ponnistustest mitmel rindel surmväsimust, ükskõiksus hiilis ligi. See põdemisaeg ei olnud pikk, kuid jäänud on sügav arm.
Sellest apaatsusest äratas mind mingil hetkel Toomas Tarkmees. Meid koondus uue lehe mõtte ümber teisigi: Katrin Metsand, Tiit Kerves, Malle Kobin, … kes veel? Tuletage ennast meelde, kelle aeg on mälust pühkinud, ja andke andeks mu lühike mälu!
Igatahes võtsime selle uue vaimse asja nimeks Hiiu Leht ja varsti nõustus Peeter Roasto Käinast meile lehe logo kujundama (tema aitas palju sättida ka Hiiu Teataja kujundust).
Peale Toomase ei olnud meist vist keegi ettevõtlusega tegelenud ning lehe rahastamise asjus pöörasime pea Meie Maa omaniku poole. Harilikult arvatakse, et sarnaseid asju aetakse tutvuste kaudu: mina ei tundnud õieti kedagi, Meie Maas aga töötasid mõned inimesed, kes olid samuti Tartus ajakirjandust õppinud.
Mõlemalt poolt julge samm tundmatusse sai astutud ja 19. juunil 1997 läks trükki Hiiu Lehe esimene number. Alguses oli meie küljendus Saaremaal Tiina Naabri (Linno) käe all, tema kogemused andsid palju tuge. Tiina käsi oli mängus kolme kajaka tekitamises Peeter Roasto kujundatud päismiku sisse. Kajakad näevad teraselt ja üsna kaugele… Olin Kuressaares kui esimene number trükimasinast välja sai. Imestasin, et see tuli kohe kokkuvoldituna. Haapsalus trükitud Hiiu Teatajal tuli siseküljed vahele voltida.
Järgmisel hommikul astusin Orjaku sadamas praami pealt maha, lehepakid käes! See “lapse sündimise” tunne on siiani meeles, olime õnnelikud, et ta ilmus ja suutis jääda kestma. Kahekesi koos Katrin Metsandiga teda toimetades ja kokku kirjutades ei saanud muidugi mööda valusatest kokkupuudetest konkurendiga, kuid et silme ees ei olnud kellegi sarjamine, vaid elunähtuste valgustamine (vähemalt oma meelest) pisut kõrgemalt, objektiivsemalt ja huvitavamalt, siis ei jäänud tellijadki tulemata. Muidugi aitasid sellele palju kaasa omaniku ideed, kuidas lehte teha ja levitada, kuidas kuulutusi leida. Eks juhtus ka apsakaid, sest Katriniga ei olnud me vist kumbki majandusega suurt kursis ja juhtus sisse lugusid, kust hiljem vaatas vastu kellegi reklaampilt.
Hiiu Leht on koondanud huvitavaid inimesi
Valdab üleüldine tänutunne sellele päris algusele tagasi mõeldes. Tundsime, et meisse usuti ja lehte taheti. Esialgu korra nädalas ilmunud väljaande sisu pärast olime saba peal püsti, kammisime sündmusi ja kogusime arvamusi. Kogesime, et palju hõivas meie kallist ajast talituse töö (tellijatega suhtlemine, arvepidamine jms). Katrin leidis abiks võrratu Annika Kibuspuu, kes kinkis meile kergendust kontoris.
Hiiu Leht on ajapikku koondanud hingelaadilt väga huvitavaid ja erinevaid inimesi. Meie toimetust kiputi nimetama saarlaste omaks, mida ta majanduslikult ehk ongi, aga ükski ei olnud meist saarlane ega ka n-ö pärishiidlane. Aga me olime õnnelikud, kui pärishiidlased meist välja tegid, kaastöid saatsid, kuulutasid ja innustasid.
Toimetusse jõudis varsti sünni polest pärishiidlane ka, nimelt Urmas Lauri, kes tõi endaga kaasa energilisema tempo, kohapealse küljendamise ja sisutiheduse tänu arvukate lühiuudiste ülesnoppimisele (mis üsna tihti vedelesid Tuuru trepil, kus ta käis piipu tõmbamas!). Leht hakkas postkastidesse jõudma kaks korda nädalas 1998. aastast. Urmas kutsus appi suurepärase looduse- ja rännumehe Tapio Varese. Viljakas autor oli Tiit Sameli. Kõpu kooli sulgemise järel tuli kirjatööle Harda Roosna, kes muretseb tänase Hiiu Lehe sisu eest tõelise (kool)meistrina. Olgu rõhutatud, et enamus kirjamehi on Eestis võrsunud just koolmeistrite hulgast, kelle missiooniks on olnud külvata valgust, arusaamist, teadmisi – miks siis mitte läbi ajalehe.
Maakonnalehes on palju tööd, kuid traditsiooniliselt väikesed palganumbrid juba esimese vabariigi aegadest, sellepärast oli ülimalt oluliseks palgalisaks mõnusate inimeste seltskond. Muidugi oli meil omal ajal ja on kindlasti ka nüüd tuliseid vaidlusi, mida mõni naudib rohkem, teine vähem, et jaksata “ridasid teha”. Ei jõua siinkohal ilmselt nimetada kõiki abilisi, kes on Hiiu Lehele oma jälje jätnud, toimetuse kümme aastakausta räägivad ise enda eest.
Me jääme ikka tänuvõlglasteks
Elus ei lähe kõik päris oma tahtmist mööda, osa asju juhitakse me teedele õppetundideks. Olin kõrvuti Hiiu Lehe asutamisega viinud Tartusse ajakirjanduse magistrantuuri sisse oma paberid, et koguda juurde teadmisi. Neid, tundus, ei ole kunagi liiga. (Takkajärgi hindan seda elutormides kaduma läinud vaimse vormi taastamisena). Hakkasin lehetööst pikkamisi lahti laskma.
Paistis, et ideaalid, mille eest tuli palju võidelda, hakkasid Hiiu Lehte jõudma ja võisin jätta selle lapse oma elu elama. Armas on ta mulle alati, saan teda lugeda nii Tartus kui kodus Muhumaal ja mäletada Hiiumaad, seda võõrast saart, mis kasvas nende aastatega südamesse kinni. Enam pole kindel, kas olen ikka muhulane või hiidlane…
Tänan armsaid Hiiu Lehe tegijaid ja lugejaid kõige eest! Üksi ei tee ükski midagi ära (siin on ka vastastel oma roll!) ja me jääme ikkagi tänuvõlglasteks, kinnitas meie ajakirjandusharidusele aluse pannud Juhan Peegel mulle maikuus oma 88. sünnipäeval. Tal on sügavalt õigus.
22.juuni 2007

 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411