Teisipäev, september 20, 2022
 

Vanas Pecsi linnas 1.

TAPIO VARES
Pecs on üks iidsemaid Ungari linnu. Rooma ajal kandis ta nime Sopianae.
Toonasest on säilinud paraku väga vähe. Tõttöelda ka keskajast pole alles just ülemäära palju. Tuntuim maamärk on vägev nelja torniga katedraal. Mu enda jaoks pakkus aga suurima üllatuse linnamüür. Mulle üldse miski­pärast meeldivad keskaegsete linnade ringmüürid. Eks meil kõigil tule esmalt silme ette Tallinnas asuv. Pecsi oma manas aga esile mälestused kunagistest jalutuskäikudest piki Ojamaa pealinna Visby ringmüüri. Visuaal on tõesti mõneti sarnane. Tõsi, Pecsi linnamüür on imelikult õhuke. Ja kunagisest Ungari ühest pikimast, ligi 3800meetrisest kaitseehitisest on säilinud vaid veidike lääneserva, küll aga terves pikkuses ehkki mitte kõrguses, kulgeb põhja­müür.
Tol augusti pärastlõunal Pecsi jõudes silmasin esmalt läänemüüri lõiku. Edaspidi viis mitmel järgmisel päeval me tee vanalinna siit läbi, kunagise läänevärava kaudu. Väravakaart enam alles pole, ent see-eest seisab püsti
15. sajandist pärit ümar sillakesega kaitsetorn. Selle esine süvend on jäänus vallikraavist. Tegelikult ehitati see ala linna arenedes maju täis. 1960ndail need aga lammutati, avades taas algupärasele sarnaneva vaate.
Iseäranis nautisin ma hetki põhjamüüri ääres. Tsikaadide kõlavat sirtsutamist täis soojal laternatepaistelisel hilisõhtul või lõõskavkuumal, vähemalt 36kraadisel päeval, mil müüri­vilu andis päästvat varju. Pikka-­pikka paekivi­seina liigestavad mitmed torni­varemed nii ümarad kui kandilised, kirdenurga pool on säilinud ülaserva sakmed ja kitsukesed laskeavad.
Valdavalt kulgeb läheduses elava liiklusega tänav, ent ühel künkal on see tunnelisse juhitud ning siin üleval ümartorni juures võis aimata muistset aega paremini. Siit avanevad ilusad vaated välislinnale ja põhjakaares kerkivale Mecseki mäemassiivile. Kusjuures kivimajade ja punaste telliskatustega vanalinlik miljöö jätkub ka siin väljapool linnamüüri. Noh, vähemalt meie mõistes justkui vanalinn näib seegi.
Jah, visbylik tunne saatis selle müüri ääres. Lubjakivi­seintel lopsakaid luuderohu­lehtreid, pragudes müür-raunjala sõnajalatutte ning südasuvist loopealset meenutav õlgjaks kuivanud rohi nõlvakuil. Kuid haljastus oli suuresti sootuks midagi muud. Sopiliselehised ja viljapunne
täis viigipuude põõsad, suur mandlipuu, roheraagjas spartsium, mõni küpressipiik. Ning need itaalia männid ehk piiniad. Tundub, et vahemerelisust rõhutavas Pecsi linnas on nõuks võetud teha piiniast omamoodi tunnuspuu. Piiniaid on tõepoolest lausa kümnete viisi istutatud, peamiselt piki linnamüüri välisserva. Nad on veel noored, kahe-kolme meetrised, ent juba loovad ehedat lõunamaist hõngu. Nende kohevad mahlakasrohelised pallvõrad sobivad kui valatult valkjashallide paeseinte ja kõrbenud rohunõlvadega. Iseasi, kui nad kord suurteks puudeks sirguvad, kas ei hakka aja­loolisi müüre ja torne ehk liialt varjutama? Teisalt, arvestades aina kuumemaiks muutuvaid Pannoonia suvesid, on iga päikse eest kaitset pakkuv elus puu ainult teretulnud.
Sel lõõmaval augustipäeval olid nad veel aga vaid silmailuks, kaitsvat vilu tuli otsida vanade kiviseinte endi äärest.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411