Reede, august 12, 2022
 

Noor, kes tahab Hiiumaale tagasi

Piret Eesmaa

Teele Rehe
Teele on 27-aastane Hiiumaa noor. Vähemalt sellisena meeldib talle ennast esitleda, kuigi ta elab – veel! – Tallinnas. Pea­linnas töötab ta praegu klienditeenindajana, aga järjest rohkem ka fotograafina. Viimane pakub üha tihedamini töö­võimalusi Hiiumaal. Möödunud aastal oli ta Hiiu Lehes praktikal. Lõplik samm saarele tagasi aga ootab veel astumist.

Kuidas jõuab üldse üks Hiiumaa noor fotograafiani? Mingit sellist huviringi meil siin ju pole.
Ma ei teagi. Mulle lihtsalt on juba umbes 9-aastaselt meeldinud pildistada. Käisin ringi ja plõksutasin tädi pisikest digi­kaamerat. Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks vist sain oma pisikese kaamera. See oli mul igal pool kaasas ja muudkui pildistasin. Keegi ei saanud aru, mis mõte sellel on, ega ma ise ka mitte. Lihtsalt oli. Mingi hetk läks see huvi mul üle, puberteet tuli peale. Aga kahe­kümneseks saades tuli huvi tagasi, ostsin endale peegelkaamera ja hakkasin õppima. Olengi üsna palju ise õppinud fotograaf. Internetist videosid vaadates ja lihtsalt kaameraga järgi proovides. Pildistasingi niimoodi aasta või kaks enda jaoks lihtsalt. Siis hakkasid sõbrannad juba soovi avaldama, et tule pildistama ja nii see lumepall veerema hakkas. Nüüd juba leiavad võõrad inimesed mind üles ja see on hästi tore.

Sa õppinud siis fotograafiat ei olegi?
Olen. Mingi hetk hakkasin kooli igatsema ja läksingi siis Tallinna Polütehnikumi fotograafiat õppima. Aga üks hetk hakkas mulle õpingutele lisaks nii palju fotograafi tööd juba sisse tulema, et tekkis dilemma – kas ütlen tööotsadele ei ja lõpetan kooli või tööotsadele jah ja kool ootab natuke. Kuna fotograafias ei ole nii, et ilma diplomita tööle ei saa, siis otsustasin viimase kasuks.

Aga mida sa alguses pildistasid?
Täiesti alguses rohkem lihtsalt kohti. Käisime koos sõbrannaga, kes ka oli fotohuviline. Sõitsime linnast välja, pildistasime. Üks hetk hakkasime ka teineteist pildistama. Siis saingi aru, et mulle meeldib tegelikult inimest pildistada, eriti looduses.

Teele Rehe
Ja nüüd teed juba pulmapildistamist ka?
See on hästi naljakas. Kui koolis pulmapildistamise teema oli, siis ma mõtlesin kohe, et ei, seda ma kindlasti tegema ei hakka. See on nii suur vastutus. Iga hetk, koguaeg pead valmis olema. Igaks juhuks kaks kaamerat olema, kui üks veab alt. Aga eelmine aasta tekkis mul võimalus minna tuttava pulma. Ja talle nii hullult meeldisid mu pildid, et ta küsis, kas äkki ma pildistaks ka. Ma polnud varem isegi mitte külalisena pulmas käinud ja ma siiski ei julgenud, aga pakkusin, et võin olla lisafotograaf. Lihtsalt harjutan ja kui midagi välja tuleb, saan ise portfooliosse midagi. Ja läksingi ja tegin selle ära 12 tundi ja esimene reaktsioon oli ikkagi jälle: “Ei, seda ma küll enam kunagi uuesti ei tee!” Sest see on ikka päriselt väga raske. Ja mul ei olnud küll pinget, teadsin, et põhifotograaf teeb kõik töö ära, aga see oli ikka nii hull. Aga lõpuks, kui töö valmis sain ja tagasiside ka, siis mõtlesin ümber, jah …

Mis see tagasiside siis oli?
Saatsin oma pildid kuskil kolme nädala jooksul pärast pulmi neile ära. Mingi neli kuud läks vist mööda, kui nad lõpuks kirjutasid, et said põhifotograafi pildid ka nüüd, aga, et tahavad ikkagi minu pilte, sest need meeldisid neile rohkem. Hästi ootamatu, aga väga meelitav.

Mis sa tegid nii teistmoodi siis?
Neile meeldis mu käekiri. Kui võrdlesin teise fotograafiga, siis tegelikult me olime üsna sarnaseid detaile pildistanud ja isegi värvikasutus oli väga lähedane, aga jah, kuidagi minu käekiri oli neile südamelähedasem. Ja siis ma saingi kohe varsti järgmise kutse ka. Seal ma ei kahelnud, sest see oli siinsamas Jausas. Abiellus üks mu vana tuttav. Toimus vanas laudas, mis oli hästi lahedasti kaunistatud. Registreerimine toimus kaskede all – hästi minu teema. Tundsin end seal väga koduselt ja tagasiside oli ka pärast jälle hästi hea. See vist ongi pannud mind ikka jätkama nende pulmapildistamistega. Algul mõtlen, et ei, enam ei tee, siis pärast, kui töö on valmis ja inimesed rahul, siis ikka jälle lähen ja teen, kui pakutakse. Kuigi ma alati hästi pabistan.

Mis sa pabistad?
Ma olen selline põdeja, et enne pildistamist terve päev ei söö ja mõtlen ja muretsen hästi palju. Eelhäälestus ja ette­valmistus võtabki mul kõige kauem aega.

Kuidas sa valmistud pildstamiseks?
Võib-olla kogenud fotograafidel seda polegi enam vaja, aga mina ikka käin ja otsin inspiratsiooni terve eelmine päev, vaatan pilte, kuulan muusikat. Võõraste inimeste puhul vaatan nende pilte ja küsin, mis nad selga panevad, siis tean, millise stiiliga arvestada.

Kui palju pulmi oled kokku pildistanud?
Vähe veel. Kaks suurt pulma, ühe väikese salajase registreerimise, ühe hõbepulma. See viimane oli tegelikult nagu tavaline pulm. Toimus kirikus, hästi uhke. Nad tähistasid hõbepulma, sest nad päris pulmas ei saanud suurt pidu teha. Hästi huvitav kogemus oli see. Naine soomlane, mees venelane, keelest ma midagi aru ei saanud. Usklikud inimesed ka ja vanemas eas, siis ka jälle teist­sugused pildid kui noortega.

Teele Rehe
Aga milline fotograaf sa oled?
Ma väldin poseerimist. Tavaliselt lasen inimestel mingit asja teha. Mõtlen välja kasvõi mingi täiesti jabura asja, mida nad võiksid teha, et pärast pilti vaadates neil tekiks mingi mälestus: “Ahhaa, siin me tegime seda ja mul oli selline tunne”, mitte lihtsalt “Noh, ilus pilt, kus ma olen ilus”. Mingi emotsioon võiks olla. Mulle endale ka ei meeldi poseerida. Ma lähen hästi krampi ja imelikus.

Aga mida sa paned siis inimesi tegema?
Viimati käisin pildistamas näiteks ühte registreerimist. Nad olid kahekesi ja kõik oli hästi salajane. Juba registreerimisel oli tegelikult hästi naljakas nendega, sest nad olid seal mitu korda mingeid asju muutnud ja tahtsid kõike salajas hoida. Nad olid Võrumaalt tulnud siia Tahkunasse abielluma, sest nad kihlusid Tahkunas. Kuu aega ma olin ainuke inimene, kes üldse teadis, et nad abi­ellusid. Pärast registreerimist läksime Tahkunasse pildistama. Ma proovin ise siis olla ka hästi sõbralik ja rahulik, räägin juttu, küsin küsimusi, võib-olla isegi eraelu kohta. Mõnikord jooksen ette inimestest ja siis pildistan neid salaja, kui nad lihtsalt omavahel juttu räägivad ja lollitavad. Nende noortega näiteks ütlesin peigmehele, et mine nüüd korja pruudile põllulilledest kimp. Tee nii ilus, kui sa oskad. Ja siis ise pildistasin samal ajal, kuidas ta korjas ja kimpu üle andis. Hästi ilus kimp tuli, kusjuures. Neil olid hästi maalähedased ja lihtsad riided ka, mitte pintsak ja pidulik kleit, nagu tavaliselt.

Kas see tegevuste pakkumine on mingi selline nipp, millega tulevad head pildid?
Tegelikult küll, jaa. Mõnikord on inimene muidu ülikinnine ja ma näen, et tal on ebamugav ja ma ei oska juhendada poseerimist, kuigi ma õppisin seda koolis. Siis ma ütlengi selliseid asju nagu, et mine pane laps puu otsa. Algul see on küll võib-olla lavastus, aga mingi hetk muutub loomulikuks. Suhtlemine on hästi tähtis. Tuleb panna inimene end mugavalt tundma. Mul pole veel õnneks nii juhtunud, et üldse ei saa kontakti
inimesega.

Kui kiiresti sa pildid valmis saad?
No mul ei ole nii palju tööd, et kasvaks üle pea. Päris pulmapildistajad käivad väga paljudes pulmades ja neil võib tõesti pool aastat minna piltide peale. Vahepeal on tegelikult hea ka ära unustada, mis sa pildistasid ja siis värske pilguga vaadata. Nii leiab vead kohe üles. Aga mul on selline kärsitus, eriti, kui tean, et sain häid kaadreid. Siis tahan kohe hästi ruttu näha ja teha. Ma ütlen küll alati, et arvesta kuskil kuu ajaga, aga tegelikult teen tavaliselt kahe nädalaga ära. Aga siis ongi hea, jätan korraks pausi vahele ja vaatan värske pilguga.

Aga räägi sellist asja. Kas pildistamiseks peab tingimata meigi peale panema, kui muidu üldse ei kanna?
Ei pea, aga mina ei töötle pilte niimoodi, et teen näiteks näonaha siledaks. Sellega peab siis arvestama. Aga kui inimesel endal komplekse pole, siis minul ei ole loomulikkuse vastu midagi. Muidugi, kui kellelgi just pildistamise päevaks tuleb mingi punn või suunurk on katki, või midagi juhtub, siis selle saan loomulikult töötluses ära võtta.

Kas mingeid riideid ka soovitad?
Oleneb. Kuna mulle meeldib kombineerida inimest ja loodust, siis mulle meeldivad pruunid, beežid, rohelised toonid.

Teele Rehe
Aga sul on ju tööd siis Hiiumaal päris palju, miks sa siin ei ela?
Ohh, kuidas tahaks! Ma olin vist mingi kolm aastat linnas elanud, kui sain aru, et linn on küll tore ja võimalusi täis, aga ma olen vist maakas. Kunagi, kui ma veel Hiiumaal elasin, siis mandrile minnes, juba Rohukülas oli tunne, nagu vangist oleks välja lastud. “Jess, olen mandril! Nii palju asju! Nii palju võimalusi!” Nüüd on vastupidi. Tallinn on nagu hullu­maja ja kui Heltermaale jõuan, siis tunnen rõõmu rahust ja vaikusest.

Mis vanuses sul see vangitunne oli? Ma mäletan ka seda tunnet, et oli nii. Minul oli see vist sellest tingitud, et olin siin nii nähtav. Mõnikord Tallinna minnes naudin seda anonüümsust, et keegi ei tea ja kõigil on suva. Aga mingi hetk see anonüümsus muutus selliseks kasutuse tundeks – mul pole siin mingit mõtet. Aga Hiiumaal on tunne, nagu ma oleks ka oluline lüli kuidagi. Millest sinul see vangitunne oli, oled sa mõelnud?
Ma pigem tundsin, et midagi pole teha ja koguaeg on igav. Istume siin Konsumi ees sõpradega ja jube nõme, parem oleks kuskil Viru keskuses olla umbes. Natuke mõjutas võib-olla see ka, et kui küsiti, kes sa oled ja kust sa tuled, siis vastasid, et Hiiumaalt, siis reaktsioon oli natuke selline mingi “Pff, ujudes tulid või? On teil seal elekter ka üldse?” Natuke, et nagu kui Hiiumaalt tuled, siis oled ikka eriti maakas. Vanasti isegi pelgasin seda öelda, et olen hiidlane. Aga nüüd on vastupidi. Nüüd ma just ei ütle, et olen Tallinnast, vaid et olen hiidlane. See, et Tallinnas elan, see on teisejärguline.

Aga siis veel enam, miks sa ei ela siin?
Me tahaksime tulla elukaaslasega, aga see on praegu üliraske. Kõik on nii kallis. Ja me ei saa ka kellegi juures elada, sest meil on kaks kassilast ja tahaks omaette olla.

Kas elukaaslane on siit?
Ei, ta on Tartust, aga oma arust juba hiidlane. Tema oli tegelikult esimene, kes ütles, et tahaks siin elada.

Sa olid eelmine suvi Hiiu Lehes praktikal ka? Kas näed ennast ajalehe fotograafina?
No natuke olin, jah. Algul pidin minema üldse Postimehesse või Delfisse, aga mingi hetk sain aru, et see pole üldse minu teema. Pildistada mingeid õnnetusi või muid selliseid asju. Hiiu Lehega oli teine tunne, siin mõtlesin, et võiks.

Aga mis su unistus on fotograafina?
Mul ei olegi suurt unistust. See on kõik nii loomulikult kuidagi ise juhtunud, et ma lihtsalt järgnen sellele. Aga mingi hetk tahaks nii, et põhitöö on fotograafia. Igaks juhuks võib-olla midagi lisa ka, sest fotograafina ju kunagi ei tea, mis kuu tuleb. Aga jah, põhiliselt tahaks töötada fotograafina.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411