Reede, august 19, 2022
 

Kuidas ma kõverate kaskede vahelt sõbra leidsin

Teele Koppel

Teele Koppel
Olin taas teel. Päikeselisel oktoobri­kuu hommikul kell 10 alustasin oma kolmandat matka. Ees ootas kaks päeva ja umbes 60 kilo­meetrit ilusat Hiiumaad, marsruudiks Emmaste-Sarve.
Esimesed 15 kilomeetrit, kuni Orjaku teeotsani, tuli kõndida mööda maanteed, seega hoidsin korralikku tempot ja kuulasin klappidest saateid, mille jaoks polnud pikalt aega leidnud. Olin hästi ette valmistunud ja eelmisest matkast õppinud – kott vajalikuga kaalus kokku 13 kilo.
Orjaku teeotsa jõudes nägin esimest rohelise ja valgetriibulist matkatee märki. Mina kuulun RMK fännklubisse. Meid on Eestis õnnistatud erakordselt vingete matkaradade,
telkimisalade, metsaonnide ja igamehe­õigusega, mille üle lõunanaabrid Lätis ja Leedus kadedust tunnevad. Mida sagedamini ma metsa jõuan, seda rohkem oskan riigi panust hinnata.
Orjakusse jõudes põikasin sisse Lussuliiva randa. Olin võtnud selle matka eesmärgiks kümmelda oktoobrikuises karges meres. Lussu­liival mul see siiski ei õnnestunud – kõndisin pahkluudeni vette ja tulin sama targalt tagasi, sest vesi oli külm ja talisuplejat minus veel polnud.

Teele Koppel
Edasi kulges tee mööda kõrkjate sisse peidetud Orjaku õpperada, kus kohtasin kohalikke lambaid, kellele mõeldes olin kodus kotti pistnud pisut leiba. Vaemla-Kassari-Luguse suunalt põikasin sisse armsatele külateedele. Korraks ehmatas mind soolasambaks koer, kes oma aiast välja pääses ja urisedes ning haukudes mulle veel kilomeetri jagu järele jooksis.
Öeldakse, et haukuv koer ei hammusta, aga enesekindluse mõttes haarasin pipra­gaasi näppude vahele ja kõndisin kutsuga sõbralikku vestlust arendades edasi. Sel korral vedas ja pureda ei saanud, kuid paljudel matkajatel nii õnnelikult läinud pole. Ärritunud külakoeraga kohtudes tuleks maast haarata ükskõik mis ese (kivi või puuoks) ja imiteerida viskamist. Sellise ähvarduse peale peaks koer ehmuma ja ära jooksma.
Aga väikese külatee ots üllatas. Olin sealt lapsena küll läbi sõitnud, aga ei teadnud ega mäletanud, et Kassari poolsaarel on suur astel­paju istandus ja vahva kõverate kaskede salu. Noppisin puudelt mõned hapukad marjad ja imetlesin matkakoti otsas istudes põnevat vaatepilti – korrapäraste vahedega üksteise kõrvale istutatud mitukümmend noort kaske, kõigil ladvad ühele poole kaldu.
Kella kuueks olin jõudnud Sääretirbi telkimis­alani, oma esimese päeva ööbimiskohta. Istusin pea terve õhtu lõkke ääres, sussutasin grill-vorste ja vahtisin praksuva tule ja lõkkesooja paistel taevasse laotunud tähti. Mõtlesin tagasi mõnusale päevale ja olin õnnelik, et ei pidanud sel õhtul ega öösel täiesti üksi olema – mulle pakkus seltsi Sääretirbi telkimisplatsi pealik, ilusa karva ja pikkade vurrudega oranž kass, kes veel hommikulgi mu jalgade juures telgi kõrval põõnas. Õnneks möödus öö seekord teiste seltsiliste ja üllatajateta.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411