Reede, august 19, 2022
 

Kuidas Ain meid õlleusku pööras

Piret Eesmaa

Piret Eesmaa
Kaks õlleskeptikut ja üks pigem õllesõber, kes juua ei tohi, sest on auto­roolis, ei ole just palju­lubav õlle­mekkimise seltskond. Aga just sellist selts­konda tervitas Hiiu Õlle Koja õlle­meister Ain Koor möödunud nädala palaval laupäevasel päeval. Vähemalt oli üks meist kuivatatud lestakala fänn. Aga kõik olime väga entusiastlikud.
Hiiu Õlle Koda asub Kassari puhke­keskuse parklapoolsel küljel, suure valge telgi taga. Autoga minnes tasubki puhkekeskusest justkui mööda sõitma hakata ja siis paremale alla keerata. Suur ilus silt on ka tee ääres, mis näitab, kuhu minna. Ukse ees on varjualune pinkidega ja sees samuti laialt ruumi, et tulla ja olla ja maitsta õlut ja süüa kuivatatud või suitsutatud kala. Tulla kohe suure seltskonnaga.
Rahvast käis selle kahe tunni jooksul, mis me seal mõnusasti veetsime, uksest ikka parasjagu sisse ja välja. Nii suitsukala kui õlle jahil. Enamasti siiski kaasa.

Kes olid meie maitsjad?
Tiina – lapsepõlves Orjakus vanaonu juures kuivatatud lesta fänniks kasvanud üldse-mitte õllesõber, ent avatud meelega inimene, kes oli nõus Kassari õllele võimaluse andma.
Hector – veinide maal sündinud võin-õlut-ka-juua-aga-tegelikult-üldse-
ei-armasta-eriti-alkoholi suhtumisega inimene, kes oli põhimõtteliselt sunnitud kogu ettevõtmises osalema, sest siinkirjutaja on tema elukaaslane.
Piret – Suvelehe toimetaja, kes küll õlle sisse ei sülita ja pigem peab seda mõnusaks joogiks, ent jääb sõna õige käänamisega sellegipoolest üsna tihti hätta.

Mida me maitsesime?
Seitset erinevat Hiiu Õlle Koja jooki: Hele Taher, Tume Taher, Kassari Hele Õlu, Kassari Tume Õlu, Kassari Eripruul, Kassari IPA, Kassari Õunasiider.
Maitsmise alla, kõrvale ja peale jagus kuivatatud lesta, värsket vett ja törts hiiumaist tögamist ka.

Aga asja kallale.
Esimesena maitsesime Heledat ja Tumedat Taherit. Taher ehk taherpill. Ma olen kunagi guugeldanud taherpilli sõna, sest mul oli vaja seda tõlkida inglise keelde. Ja ainus, mis guuglist selle peale välja tuli, oli Emmaste rahvatantsu­rühm. Sain küll aru, et see on mingi vana õllesort, kui nii võib öelda, aga tundus ikka nii vana, et enam ometi keegi seda ju ei tee ega joo. Aga näe! Kassaris tehakse. Ja Aini sõnul ka juuakse väga palju. Üks põhjus on kindlasti selle madalam alkoholisisaldus, mille all õlle maitse sugugi ei kannata.
Peab ütlema, et meie õlleskeptikud Tiina ja Hector kallutati juba taheri maitsmisega üsna kõvasti õlle poole üle. “Hmm, kui kerge!”, näiteks, või “Oo, väga mõnus!” kõlas esimese lonksu peale mõlemalt poolt. Taherpilli tehakse esimesest õlleteost järgi jäänud linnastest, mida filtreeritakse justkui topelt, et mitte midagi raisku ei läheks. Kangust on sellel õllel vaid 2,9%, aga maitset mitte ühtegi grammi vähem. Oli see palav päev või mis, aga tundus täiesti mõistlik, et kunagi õlle joomist üldse alustati. Kui hele taher oli pigem selline ootuspärase õlle maitsega, siis tumedas taheris märkasid maitsjad lisaks ka kerget leiva mekki.

Piret Eesmaa | Hiiu Leht
Kassari Hele Õlu. See on vaieldamatult õllekoja kõige populaarsem õlu, ütles Ain. Ja see olevat ka üsna selge, miks – seda on tõesti väga kerge juua. Ja tõepoolest. Minu meelest tegid meie maitsjad siin radikaalse kannapöörde õlle kasuks ja ütlesid mõlemad: “Oh, see on ju lausa hea!”
Ja ongi. Taheritega võrreldes oli see natuke magusam. Ma ei ole küll teab-mis vinge õllemaitsja, aga ütleks, et nisu­õllele sarnane ja Ain kinnitas, et natuke nisu­linnast sinna sisse läinud ka on.
Kassari Tume Õlu. Siin saime korralikult hagu alla, kui hakkasime avaldama arvamust, et tume õlu peaks justkui kangem olema. Hector natuke päästis meid oma teadmisega Guinnessi õllest, mis ei olegi ju üldse kange. Ain selgitas, kuidas tume õlu on tume lihtsalt sellepärast, et linnased on tumedamaks röstitud. Õlle kangust see aga mitte kuidagi ei mõjuta. Tume õlu ei pea olema kange. Jätame meelde.
Maitsjad jäid siin reaktsioonidega tagasihoidlikeks. Eks hele õlu oli nende südame võitnud. Tume õlu oli tunduvalt mõrum kui hele, aga seda ju tumeda õlle sõbrad teavad. Ent see pole lihtsalt mõrusus, mis tumedat õlut heledast eristab. Midagi on selles tumeduses veel. Seda jood aeglasemalt ja kuidagi on sügavam ka.
Kassari eripruul. “Eripruul sünnib tavaliselt niimoodi, et midagi läheb sassi,” ütles Ain meile selle õlle tutvustuseks. Ja jutustas, kuidas ka Kassari eripruul sündis sellest, et kogenematu õlletegija tegi mitu viga, mis õnneks halvasti ei lõppenud ükski. Kui oleks seda eripruuli üksinda joonud, polekski võibolla aru saanud, mis seal teisiti on, aga teiste õllede kõrval torkas tõesti – no mitte silma, aga suulakke – hoopis erilaadne maitse. Ei olnud see nagu hele õlu sama kerge, ega ka nagu tume õlu sama mõru või nagu tume taher sama leivane, aga midagi oli. Kui püüda seda kuidagi kirjeldada, siis äkki meenutas hoopis saia. Oli pehme, aga mitte magus, ja nagu krõbeda koorikuga ehk kergelt mõrkjas. Igatahes üldse mitte hapukas. Hapukas ei ole ilmselt õige sõna, aga ma mõtlen seda maitset, millest saad aru, et õlu on kääritatud jook.
Eks me kõik natuke arvasime, et kindlasti on hiiu õlle juures midagi kadakast, aga päriselt suunas Ain meid seda otsima alles Kassari tumeda õlle puhul. Traditsiooniliselt tõesti võis hiiu õllel olla rohkem kadaka maitset, sest soov ehk sõel, mida filtreerimisel kasutati, oli valmistatud kadakast, kuid moodsates tehnoloogiates see enam nii ei käi. Seda, kuidas eripruul kadaka maitse sai, ta päriselt avaldada ei tahtnud. Aga naljana õhkuheidetud mõtte peale, et vaati visati kadakaoks, ta radikaalselt pead ei raputanud.
Õlledest viimasena proovisime IPAt. Selle jättis Ain meelega lõppu, sest tema sõnul ei ole pärast IPAt enam teiste õllede maitset võimalik tunda. Selsamal põhjusel on see ka alati viimane, mis õlle­kojas pruulimisele läheb, kuigi IPA on just kõige pikema säilivusega õlu, sest ongi sündinud vajadusest jooki kauem säilitada. Selleks lisasid esimese IPA tegijad tavalisele õllele ohtralt humalat, mis annabki selle indian pale ale’ile omase viha maitse. Ja tõepoolest, kui mingi õlu on kibe, siis on seda IPA. Vähemalt Kassari õllede rivis. Tiina, kes oli selle aja peale õlles juba nii mitu korda positiivselt üllatunud, arvas, et isegi IPA on ikkagi hea. Hectorit ei õnnestunud ümber veenda. “Mulle ei meeldi,” jäi ta endale kindlaks. Ain ütleski, et eks IPAga ongi kaks võimalust – kas armastad kirglikult või vihkad kirglikult.
Kirsiks tordil jäi veel maitsta Kassari õunasiider. Kuiv, nagu Ain meid manitses, kui liigselt “Hapu!” kippusime kiljatama. “Kuiv. Siider on kuiv.” Ja oli tõesti. “Teadlikule siidrijoojale just selline maitsebki,” arvas Ain. Ja kas me nüüd just väga teadlikud oleme, aga nii Tiina kui Hector olid siidri üle väga rõõmsad. Mõnusalt õunane ja värske, paraja mulliga. Teadmine, et see on tehtud siitsamast Kassarist korjatud õuntest, tegi meele vaid rõõmsamaks. “Siider on meie kõige kallim toode,” ütles Ain, “aga sellegipoolest tänamatult odav!” Siidri tegemise protsess on lihtsalt nii aeganõudev ja kõvasti keerulisem kui õlle pruulimine. Ent tegemata ka ei taha jätta. Ja kes endale ei raatsi osta, siis kingituseks sobib suurepäraselt.
Hinnast rääkides. Õlu maksis Hiiu Õlle Kojas kolm eurot, siider neli. Seal­samas riiulis olid ka ilusad papist karbid, kuhu joogid kingituseks kaasa pakkida. Talvise käsitöö- ja omatoodangu laada jaoks valmib pruulikojas eraldi talveõlu, mis villitakse eriti uhketesse, rasketesse pudelitesse, vanaaegse punnkorgiga – nii sobivad need kingituseks veelgi paremini. Kui maksab rohkem, siis seda parem on kinkida. “Mõned kliendid ütlevad isegi, et need pudelid võiksid veel kallimad olla, siis kingiks veel rahulikuma südamega teistele.” Natuke juba õllesõbralikumaks muutunud Tiina, muide, kasutas võimalust ja ostiski mõned õlled kingituseks kohe kaasa. Hector ütles kokkuvõtteks, et olgu need õlled nii head, kui tahavad, tema on ikka siidri poolt ja sinna pole midagi parata.
Tegelikult saab Hiiu Õlle Kojas muhedat, mõnusat ja meeleolukat õlle­maitsmist nautida iga seltskond, kes soovib. Tuleb vaid oma soovist teada anda ja aeg broneerida. Ain räägib juurde, kuidas õlu valmib, millised on hiiu õlle traditsioonid ja arutleb maitse üle, ilma kedagi hukka mõistmata. Tema ise on õlle sees kasvanud. Mitte otseselt, loomulikult, aga õlletegu on kogu aeg olnud tema ümber. Põhjalikumalt ja teadlikumalt pruulima hakkas ta ise umbes viisteist aastat tagasi. Liigset peenutsemist ta ei poolda. Pole mõtet teha õllesid, mis on nii kummalised, et inimene maitseb ja ei oskagi selle kohta muud öelda, kui “Huvitav!” ja siis rohkem enam kunagi ei joo. Õllekoja seitse (koos Talveöluga kaheksa) toodet täpselt seda suhtumist peegeldavad. Igal tootel on mingi oma nõks, ent kõik väga maitsvad ka sellele, kes end muidu suureks õllesõbraks ei pea.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411