Reede, august 26, 2022
 

Armastus, mis magab talveund

Laura Laasi

Erakogu
Tahkuna tuletorni jalamil kasvav pihlakas kuulutab sügist: tema kobaraist rasked oksad puudutavad maad, kui ta lõuna poole kummardab, marjad punased, lehed juba kollakad. Varsti kogunevad seal samas hahaparved ja lagled lendavad madalalt üle vee, jättes endast tuulde pläägutamist ja reisielevust.
Siis tekivad ahjude ette puud ja verandadele soojad pleedid, tassidesse valatakse jahutava joogi asemel kuuma vett, lisandiks mustsõstralehed ja münt.
Angervaksasiirup poeb riiulile ja ootab pimedat talve, et selle haripunktis anda joojale lootust: suvi siiski on võimalik.
Pisikestes kuutides suvitajad on oma hooaja nii pikaks venitanud kui kannatab, ent vannuvad vaikselt ükshaaval alla ja teevad oma saarekodudele tänuliku hüvastijätupai: elaks see kipakas pelgupaik üle veel sellegi talve. Mandri poole liikuvad praamid aga peavad kandma harjumuspärasest raskemat kandamit, sest Hiiumaa vanaemad on lapselastele pannud kaasa õunu igas mõeldavas ja mõeldamatus vormis – moosid, mahlad, moodsad tšatnid. “Kes teab, millal jälle näeb ja kuidas sa, laps, siis tühja käega mandrile lähed, jääd veel nälga.”
Nagu igas teises eesti peres, saadeti ka meid suveks maale, majja, mis on nii pisike, et viiel inimesel on seal kitsas, minagi löön pea uksepiida vastu ära ning pikemad inimesed peavad seisma longuspäi kui kurva kuju rüütlid. Kuid siis oli see meile terve maailmatäis vabadust kesk käpalisi ja kadakaid.
Sinna jõudes tuli kõigepealt teha valdustele peale põhjalik ring, veendumaks, et kõik on vanaviisi. Et sauna ees on pääsukestel pesa ja mänguasjade kirst sisaldab kõiki neid maa-asju, mida ta ikka on sisaldanud; et valge klaar kaardub üle pingi ja et kaunis kuldking kasvab endiselt omal kohal väikese tamme all kadaka­labürindi servas, keset pehmet, tuules sahisevat rohtu.
Augustis linna naasmine oli alati kummaline. Kord avastasin oma suvistest aaretest rasket seljakotti maha pannes, et esiku lillade ja sinakasroheliste triipudega tapeet, mis ennemini tundus pöördumatult koridorihämarusse kuuluvat, ei meeldi mulle üldse. Tundsin, kui karedad on mu vanaema käed ja kui pehme meie koera mustvalge kasukas. Mõistsin üht­äkki, kui palju erines minu vanaisa oma ühe jalaga kõigist teistest vanaisadest.
Kõik iseenesestmõistetav oli ühtäkki uus ja kõik, mis oli enne mu ümber olnud kui õhk – märkamatu ja tavaline –, muutus nähtavaks ja tähelepanu­väärseks. Vana­ema lilleline kittel mõjus kui moeröögatus ja unustatud mänguasi tundus armsamast armsam. Ja selgus, et lõhn, mis muidu varitses ainult teiste kodudes, hiilis välja avatud ustest ja kargas külla minnes pealetükkivalt ninna, oli ka meie kodus päriselt kohal. Selles heljus mälestus käteseebist, toidust, koerakarvast, ema lõhnaõlist ning kõigi selle elanike ihudest – kombinatsioon, mis oli turvaline ja teada, samas nii üllatav ja võõras.
Sama juhtub iga kord, kui ma taas Hiiumaale jõuan: teravalt tõuseb esile kõik uus ja värskeid külgi ilmutab vana. Nii tervitangi justkui esimest korda poolt oma elust, mis muidu oleks ehk luitunud ja igavgi. Seega tean täpselt, millistest värvidest, maitsetest, lõhnadest ja piltidest
koosneb minu Hiiumaa.
Minu Hiiumaa on kormoranide krudisevad krooksud ja nende kummalised laialisirutatud tiibadega kujud teravatel kivitippudel. See on angervaksasiirup, magus ja rohuselt mõru. See on malbe vesimünt ja põdrakanepi leekivad õied. See on inimtühjad liivarannad ja sambliku­väljad, see on võimalus kuulata vaikust Kärdla kesklinnas. See on pihlakamarjad,
mis on mõrud ja hapud ja kisuvad näo krimpsu. See on kuivatatud puravike magus-­imal lõhn, marineeritud meri­humuri ja merikapsapiruka maitse. See on mere- ja higisoolane nahk, liiv juustes ja varvaste vahel. See on üles mööda luidet mändide vahele viiv rada, saatjaks hirvede tummad jäljed ja põlise, niiske alusmetsa hõng. See on Liia küpsed tomatid ja punepeenar ja Tahkuna linnud – nii suured kui väiksed, nii valjud kui tummad.
Ehk ei märkaks ma seda, kui poleks saarearmastust, mis magab talveund, peitub novembrituulte eest nelja seina vahele, suleb aknad ja uksed, lülitab välja vee, et torud lõhki ei külmuks. Armastust, mis tõmbab luigetiivavihina saatel teki ninani ja suleb silmad, et ärgata enne pääsukeste saabumist.
Armastust, mis näeb unes pihlakat, mis kuulutab kevadet.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411