Reede, juuli 8, 2022
 

Hommik Hiiu madalikul

Piret Eesmaa | Hiiu Leht
Piret Eesmaa | Hiiu Leht
Piret Eesmaa | Hiiu Leht
Piret Eesmaa | Hiiu Leht
Ärkasin 4. juuli hommikul 5.23. Tahtsin ärgata 5.00, aga lülitasin äratuse välja ja magasin 23 minutit sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks. Täpselt kell kuus olin Kõrgessaare sadamas, kus mind ootas Hiiumaa kalurite üks tublimaid püügimehi Jaan Romandi.
Ütlesime tere ja istusime paati. Mis siin ikka pikalt jutustada. Töö tahab tegemist. Kalad püüdmist. Võrgud väljavõtmist.
Olin juba sõna otseses mõttes ühe jalaga paadis, kui ta küsis: “On Sul ikka aega ka? Oma kolm tundi läheb ära selle peale.”
Hiiumaal minu meelest ei sobi vastata, et aega ei ole. Ja mul oli ka. “Mis ma muud ikka hommikul kell kuus teen,” vastasin.
“Tore, siis sõidame Hiiu madalikule välja – üks nelikümmend viis minutit võtab aega.”
Olin salamisi väga rõõmus. Lõpuks ometi! Näen Näkimadalaid!
Mootor hakkas popsuma ja tee viis kõrkjate vahelt mööda betoonkai äärt aina mere poole ja mere poole. Vasakule jäi Kõpu poolsaar. Maamärk Kõpu majakas saatis meid kogu reisi vältel.
Mul oli muresid palju. Pea pulki täis, nagu öeldakse. Aga mida kaugemale sõitsime sadamast, seda kaugemale nad jäid. Oli meri ja oli loks ja oli päike ja oli tuul ja oli … hetk.
Ja me popsusime. Tundus, et oleme ainsad inimesed nii maal kui merel, kes üldse sel esmaspäeva hommikul üleval on. Jaani jaoks oli muidugi juba lõuna. Ta oli need võrgud, mille järele me sõitsime, juba öösel kell kaks sisse viinud. Kõik oli nii vaikne. Mõtlesin sellele, kuidas vanasti, kui uudiseid polnud, vähemalt mitte nii palju, oleksin ma olnud seal merel ja mõelnud, et nii ongi. Selline ongi maailm. Igal pool on nii. Vaikus. Rahu. Väike loks. Üksik kajakas. Ja soe ilm. Kurjust ei ole. Sõda ei ole. Merest saab kala ja on, kellele seda müüa.
Vahepeal siiski selgus, et me pole ainsad, kes sel kellaajal üleval on. Vastu tuli teine kalur. Peatusime. Ajasime juttu. Ta ütles, et ei saanud siiga.
“Veel pole õige aeg,” ütles Jaan pärast. “Juuli keskel hakkab rohkem tulema.”
“Sul on abiline?” küsis aga teine kalur ja osutas minu poole. Näitasin musklit. Ma ei tea, kas kaluri töö juures on muskel oluline, aga igaks juhuks. Tahtsin end kuidagi õigustada. Ta naeris.
Sõitsime edasi. Olime alles poole peal. Mulle tundus, et meri oli juba päris sügav. Võtsin telefonis kaardi lahti ja vaatasin, kus me asume. Eespool polnud mingit maad kuskil näha ja mõtlesin, kuhu me välja jõuaks, kui aina edasi läheks ega seisma ei jääkski. Soome, nägin Mapsist. Skärgårdshavets rahvusparki.
Aga Soome me siiski ei jõudnud. Üsna varsti hakkasid lipud ja poid paistma ja Jaan hüppas rooliruumist maha laevaninasse, kus vedeles ankur ning viskas selle põhja.
“Kui sügav siin on?” küsisin.
“Kolm meetrit,” vastas ta.
“Madalikul on vee sügavus kolm meetrit?” imestasin.
“Jah, no kui me siit edasi sõidaks veel neli kilomeetrit, siis oleks juba 60 meetrit,” jagas ta.
“Nojah, siis on küll kolm meetrit madal,” nentisin. Ise värisesin. 60 meetrit. 60 meetrit!
“Vahepeal on ainult meeter!”
See kõlas juba nagu Hiiumaa, millega harjunud olen. Kord Hari kurgu juures laidude vahel süstaga sõites olid meil aerud pidevalt põhjas ja mõtlesime, kas üldse sügavaks läheb kunagi.
Nüüd oli aeg istuda väiksemasse paati, mis meil kogu aeg köiega järel oli lohisenud. Sõitsime veel natuke edasi ja jäime siis seisma. Jaan hakkas võrku välja tirima. Nüüd nägin, et muskel tõepoolest on kaluri töö juures oluline.
“Kas ikka ootad iga kord põnevusega, kui võrku välja hakkad tõmbama, et näha, kas kala on?”
“Ikka!” vastas ta.
“Ja oled masenduses, kui ei ole?”
“Muidugi!”
Õnneks seekord oli. Mitte küll palju, aga ikka oli. Lesta oli ja … Ma võiksin vanduda, et tajusin üsna suurt emotsiooni kalamehe olekus, kui võrgust hakkas tulema siiga.
Lestad viskas ta niisama võrgu sees paadi põhja, aga siputavad siiad õngitses hoolikalt välja ja loopis nende jaoks eraldi kaasa toodud kasti.
“Miks sa siiad niimoodi välja võtad?” küsisin.
“Muidu nad võivad põgenema saada,” vastas ta.
Siiad siputasid tõesti kõvasti. Libedike võrgust kättesaamine nii, et nad merre tagasi ei kukuks, tundus väikest pingutust nõudvat. Nad vintsklesid veel üsna kõvasti ka siis, kui olid juba oma­jagu aega kastis vedelenud.
Kui üks siig mustast kastist mööda lendas, küsisin aralt: “Kas proovin ise võtta ja kasti panna?”
“No proovi,” vastas Jaan julgustavalt.
Õnnestus.
Tal on kaks last. Üks on kümneaastane tütar, teine üheaastane poiss. Tütre on ta juba mõnikord merele kaasa võtnud. Pidi meeldima. Jaan ise on samuti ameti õppinud isalt ja onult. Ja ega seda tööd ju muudmoodi ei õpigi kui ainult teistelt kaluritelt.
“Algul ma oksendasin ikka kõvasti,” meenutab ta algusaegade merehaigust. “Iga kord mõtlesin, et enam kunagi ei lähe tagasi, aga kui isa hommikul jälle küsis, kas lähen kaasa, hüppasin kohe voodist püsti ja läksin kaasa … Ja jälle oksendasin, sappi lausa … Aga lõpuks harjusin ära!”
Mina pole merehaige kunagi olnud, aga kardan sügavust. Kas sügav vesi ei hirmuta?
“Ei, paat ju kannab,” vastab Jaan. Aga tegelikult hiljem räägib, kuidas tihti juhtub, et kukutakse paadist üle ääre merre. Ja ma ei näe tal päästevesti. Küllap ka sellega siis harjub, et vesi on must ja sügav ja jalad põhja ei ulatu. Kui oled merel kasvanud ja elanud, siis usaldad teda.
Nüüd ta muidugi muud tööd enam teha ei tahagi.
“Õppisin ehitajaks, aga ehitusel töötada … Iga päev üheksast viieni … Palavaga, näiteks … Ei, ma ei suuda … Kalurina olen ise ikka oma aja peremees ja ise vaatan, kas lähen ja millal lähen.”
Ja merel on mõte ka vaba, arvan. Sõidad paadiga, mõtled, mida tahad. Tahad, muretsed. Ei taha, ei muretse.
“Aga kas sa elad ära sellest tööst?”
“Elan,” vastab ta. “Aga talvel olen ikka traaleri peal, suvine püük on pigem hobi.”
Ta muudkui tõmbab ja tõmbab võrku veest välja. Ja neab vetikat. Ja mõtleb sellest, kuidas pärast kaldal võrku peab pesema hakkama. Ja päästab siigasid võrgust välja ja loobib neid kasti. Kasti põhi saab juba täis.
Kajakad hakkavad paadi ümber kogunema.
“Need ootavad sisikondi,” ütleb Jaan. “Tavaliselt ma puhastan kohe merel kõik ära.”
Aga seekord me seda ei tee, vaid sõidame suurema paadi juurde tagasi, kui võrk üleni paati tiritud. See väike paadike mahutab tonni kala, ütleb Jaan mulle pärast. Terve tonni! Ja ütleb, et see võrgu­täis, mis täna kaldale tuli, see pole midagi. See on peaaegu, nagu polekski kala saanud. Välja arvatud muidugi siig. “See on hea kala – kallis!” ütleb ta rahulolevalt.
Tagasi suuremal paadil, ütleb ta mulle järsku, et jätab mind nüüd üksi ja läheb ise toob mõrra ka välja.
Soh … “Mis nüüd siis?” mõtlen.
Paat loksub mõnusasti. Mast kriuksub. Kalad siputavad. Tuul on soe. Päike mõnus.
Viskan pikali.
Panen silmad kinni.
Ma ei ole selline suvalistes kohtades magaja, aga seal on tunne, nagu võiks. Nagu oleks hällis.
Jaani paat on ostetud Kihnust. Ta ütleb, et see oli põhjast nii mäda, et puud kasvasid läbi. Sõber arvas, et seda paati ei annagi liigutada enam kuhugi. Jaan veenis ta siiski ära ja pumba abiga toodi see Hiiumaale. Jaan ehitas sellele plastmassist sisu ning pani peale ka roolikambri ja masti.
Mast on puu. Näeb välja nagu üks noor puuvibalik. Koorgi pole tükati maha vestetud.
“See on soost toodud puu,” ütleb Jaan. “100-aastane.”
Te ei usu mind, aga see näeb tegelikult välja rohkem nagu 10-aastane. Päriselt. Nii peenike on ta. Nagu vemmal. Ausalt. “Soos kasvavad puud nii tihked ja tihedad ja on siis väga vastupidavad,” selgitab Jaan. Nüüd mul tuleb meelde küll see rabamatk, kus sellest räägiti. Raba­männid, meie bonsaid.
“Umbes pool tundi läheb aega,” ütles Jaan, enne kui ära läks.
Ma tõusen püsti ja jalutan natuke. Hakkan end juba päris koduselt tundma. Akna ja aknaraami vahele on löödud nuga. “No, et kui vaja läheb!” teeb Jaan hiljem selle üle nalja. Tegelikult see on kalade puhastamiseks. Paadi ninast käib laudade vahelt õhk läbi. Ankur on roostes. Kas see peaks kurb olema? Ma ei tea. Mulle ei ole. See on hoopis tore, et välimus ei loe. Loeb sisu. Loeb see, et kannab. Ja et kala peale mahub.
Istun uuesti tekile. Kõht on tühi. Kell on juba kaheksa. Unistan võileivast. Ja kohvist. Ja ootan Jaani. Ja mõtlen, kas muretseda kõigi nende asjade pärast, mis tegemata on ja justkui õhus ripuvad. Aga otsustan, et ei. Mis ma sinna ikka teha saan. Küll kõik saab korda.
“Ja kui ei saa, hakkan kaluriks!” mõtlen tuhinaga. Panen silmad kinni ja loksun.
Päris nii lihtne see muidugi ei ole. Vahel muutub ikka tüütuks ka. Eriti kui ilm on kole. Ja tuuline.
Nojah, oleks sel hommikul vihma sadanud, oleks see reis hoopis teistsugune olnud.
Jaan räägib, kuidas ükskord kilu­traaleriga viis päeva järjest Dirhamist Ristnasse sõitis ja ükski päev mitte ühtegi kala ei saanud. Mitte ühtegi. “Kas siis tuleb suur masendus peale?” Jah. “Kuidas üle saab?” Tuleb puhata.
“Ega merel käimine on haigus,” räägib pärast kaldal üks teine kalur. “Kaks päeva puhkad, siis tahad kohe tagasi! Ja lähed jälle …”
Jaan on tegelikult selle kilutraaleri kapten, millega ta talvel merd sõidab. Ja ta ütleb, et ega tema ei tulekski nii tihti koju, aga meeskond tahab.
“Aga kas päris meresõitjaks ei ole tahtnud hakata?”
“Ei! Sellega ei teeni midagi!” rehmab ta.
Sõber kaldal jälle väidab, et raha pärast keegi kaluritööd ei tee. Aga Jaan ütleb, et tema küll teeb. Ja räägib, kuidas ükskord töötas 21 päeva järjest. Kuid siis hakkas küll segane unerütm lõivu võtma. “Pärast magasin neli päeva järjest!” Sõber kinnitab, et magamata peaga on isegi kolm korda neli raske kokku arvutada.
Ma salamisi usun, et Jaan ei taha tegelikult meremees olla, sest ta tahab kodus olla. Kui pead esivanematelt päritud ametit, on juured tugevasti maas. Ma vähemalt arvan.
“Mis su enda lemmik-kalatoit on?” küsisin talt ka.
“Praetud lest,” ütles ta kindlalt. “Naine armastab siiga.”
Mõni lest, mille kätte saime, oli juba päris parajalt paks ja mul endalgi tuli neid nähes ühe mõnusa lestaprae isu. Koos kartuli ja tilli ja hapukoore kastmega. Sadamakohviku uks oli juba lahti. Kuigi süüa seal veel ei saanud. Küllab nad ootasid värsket saaki.
Ütlesin Jaanile aitäh ja hakkasin tulema.
Korraga tuli meelde!
“Kas sa kalurite päeva ka ikka tähistad?”
“Jaa, siis on ikka pidu!” vastas ta.

 

 

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • Liivaselja Jyrka

    Väärt artikkel, hea lugeda. Aga……
    Pole olemas kirjakeeles sellist väljendit nagu Hiiu madalik. On Hiiu madal (Hiiumadal, Näkimadalad) – nagu ka kõik teised kõrgemad kohad meres (Vinkovi madal, Apollo madal, Vahemadal, Tallinna madal jne). Madal on merepõhja kõrgem koht, sageli ohtlik meresõidule. Madalik on maismaa madalam, peamisel tasane osa. Vt Mereviki ja isegi Vikipeedias on õigesti seletatud.

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411