Teisipäev, juuni 7, 2022
 

Vaitka puisniit Koiva ääres

Harda Roosna | Hiiu Leht
Vaitka puisniidu kohta on öeldud, et see on pigem justkui Lääne-, mitte Lõuna-Eesti. Jah, tõesti, sellega võib täitsa nõus olla. Ent siiski on see midagi muud, kui meie siin merelähedastel aladel oleme harjunud nägema.
Vaitka puisniit asub päris Eesti lõunaservas, peagu Lätis. Vahele jääb vaid Koiva jõgi. Just Koiva annabki sealsele maastikule tema eripära ja kordumatu näo. Vaitka on lammi­puisniit. Kunagi jagus piki Koivat puisniite küllap vaat et katkematu reana, nüüdseks on alles vaid lõunapoolne Koiva ja põhjapoolne Vaitka. Nõukogude ajal lakkas seal niitmine. Mingil määral aitas avatust hoida 1970ndatel mullikate karjatamine. Aastast 1999 asuti Vaitka puisniitu taastama. Nüüdseks on sellest saanud Eesti küllap kauneim lammipuisniit. Igatahes pildid sealsest on olnud ahvatlevad. Ja nii sai mu maikuise “lõunamaareisi” üheks oodatumaks sihtpunktiks Vaitka.
Pääseda on sinna lihtne, eriti kui auto istumise all abiks. Bussiliiklus Valgast kagusuunda on paraku üsna kokku kuivanud.
Nõndaks. Sõidad Valgast kagusse, paremal saatjaks riigipiiri triibulised postid. Siis ühel hetkel käänab piir ära, samas lähedal tähistab ärapööravat metsateed silt nimega Vaitka tee. Too on uhiuus, lausa hirmutavalt järsuks-kõrgeks aetud kitsuke klibulint. Natuke sõitu, üks teeots, kuniks väike haru vasemale põikab. Läbi tumeda okasmetsa paistab sõna otseses mõttes tunneli lõpus valgus.
Kohale jõudes kontrast lausa rabas. Mets lõppes kui noaga lõigatult ning ees avanes savanlik rohumaa tammedega. Puisniidu keskosa haarab enda alla suur lagendik, justnagu Suuremõisa pargiaas, ehkki mitte päris nii ääretult hiiglaslik. Serva­aladel ilmuvad puud, üksikult ja tihedamate ridadena. Või noh, mitte päris sirgete ridadena, ent ilmselgelt on puude n-ö vööndilisus tingitud siinsest pinnamoest. Hallidest aegadest saadik on Koiva siin oma tujukaid lookeid visanud, neid üksteise järel hüljanud, jättes maha vanajõgede juppe ehk soote. Praegu olid need veel üsna vett täis. Õhtupäikses läiklevate sängidena kulgesid need siia ja sinna. Üks suisa nii lai, et arvad end Koivani jõudnud olevat. Aga ei. Koiva voolas seal ühe teise soodi ja paari kuhjeseljandiku taga. Ikka täitsa uhke jõgi see Koiva, isegi siin oma keskjooksul!
Selles kohas ulatub puisniit otseselt jõeservani, mujal eraldab seda tihedam okaspuine mets. Allavoolu, niidu lõpul, paistis sebratriibuline post. Sealt alates kuuluvad Koiva mõlemad kaldad Lätile, kuni kauge Liivi lahe äärse suudmeni välja.
Esmapilgul paistis, et sel puisniidul ainult tammed kasvavadki. Enamus puha vanad väärikad põlispuud, mõni jäme tüvi maha langenud ja samblasse kasvamas. Seejärel hakkas silm eristama ka teisi liike. Mõistagi kasvab siin sootide servis väga väärtuslikke künnapuid. Ehkki kevad on külm olnud, rippusid juba sel, 6. mai õhtul nende okstelt noorte viljade kimbukesed.
Kolmas oluline puuliik sel niidul on pärn. Jõe ääres maha raiutava võsana, mujal suursuguste puudena. Laia soodi servas moodustavad nad jämedate samblaste tüvede punte, oksad kaugele laiali sirutumas.
Natuke kaske kasvab Vaitkal ka. Üks haabki. Mis mulle hästi meeldis, et siia on kasvama jäetud ka paar kuuske ja mõni harv mänd. Mu meelest toovad okaspuud puisniidule meeldivat vaheldust, neid võiks taastamistel rohkemgi säästa. Muide, väidetavalt Hiiumaa puisniitudel kasvanud varemalt üsna palju okaspuid, erinevalt naabrite saarlaste ja läänlaste metsaheinamaadest.
Laia soodi taga paistis üks iseäranis vägev, jämeda tüve ja kahara krooniga pedajas. Kõrval märkimisväärsete mõõtmetega kadakapall.
Lammipuisniidud arvatakse liigivaeste niitude hulka, mis kõlab justkui nende väärtust pisendavalt. Tegelikult andis siinne vähemalt pealtnäha täitsa lääneeestiliku mõõdu välja. Oli parajasti kollaste ülaste õitsemise kõrgaeg. Üha kollased ja kollased, kus on siis valged? Siiski, ka võsa­ülane on Vaitkal esindatud. Mitmel pool sirutusid üles mitmeõieste kuutõverohtude hoogsad ladvad. Helerohetas nelgiliste hulka kuuluva mets-tähtheina  nooljaid lehti. Hiiumaa mõistes eksootiline pilt olid õitsvad maajalad, see mandril kõikjal nii tavaline huulõieline. Kodust meeleolu lõid just esimesed õied avanud nurmenukud.
Käpaliste jaoks oli veel ilmselgelt vara. Muuseas kasvab Vaitkal lisaks balti sõrmkäpale ka lõuna-jumalakäpp. Too viimane liik eristati Eestis võrdlemisi hiljuti ning tema peamised leiukohad jäävad just Koiva äärsetele niitudele. Tahaks väga lõuna-jumalakäppade õitseajal siia jõuda. Noh, vahest järgmisel aastal. Kui metssead neid üles ei tuhni. Sigade songerdusi jagus rohukamarasse päris mitmel pool.
Sellest hoolimata tundsin Vaitka puisniidul täna teistkordselt (esmalt Helmes), et ilusad maastikud soojendavad hinge. See oli hea tunne. Kogu samune puisniit kõige täiega. Künkavalliline, soodiline, haraliste tammede ja laiuvate pärnadega ning noores salatirohelises lehes toomedega. Ja lillede ja lindudega ja… Tõesti, linnud kõlistasid siin punavas loojangus laulda nagu kõige paremal Lääne-Eesti puisniidul. Oskaks vaid kõiki neid laulu järgi ära tunda.
Ka mesilinnud on Vaitkal ohtralt esindatud – siia on paigutatud hulk tarusid.
Imetajaloomadest elab siin muuseas mõistagi kobras. Koiva pool võis näha tema pooleldi treitud puid. Isegi ühe suure männi kallal on kobras oma oranže peitelhambaid teritanud. Vaid pool koorimisringi ringi on esialgu tehtud ja mänd elab edasi. Ehkki palju vaiku nuttes.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411