Reede, juuni 3, 2022
 

Maikuus Saaremaal, leeder-sõrmkäppade saarel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Leeder-sõrmkäpp (Dactylorhiza sambucina) on Eesti erilisima saatusega orhidee. Ta kasvas kunagi Saare­maal. Üle sajandi pidi kasutama seda mineviku­vormi – kasvas.
Oli üksainuke koht, Lääne-Saaremaal Austla kandis hõredas, arvatavasti puisniidumetsas. Kuniks see käpaline aina harvemaks jäi ja lõpuks kadus. On süüdistatud ülemäära usinaid botaanikuid, kes seal veel viimaste eksemplaride jahil käisid ja leeder­käppi herbaariumiks üles katkusid. Kuid vaevalt see ainuke põhjus oli. Kas muutus mets liiga tihedaks või kes seda teab, mis sellele liigile päriselt saatuslikuks sai.
Teispool Läänemerd käib leeder-sõrmkäppade käsi jätkuvalt hästi. Iseenesest veider, et see Lõuna- ja Kesk-Euroopa peamiselt mägipiirkondade käpaline säärast eraldi osaareaali omab. Pika keelena Skanest Rootsi idaserva Ahvenamaani välja, ka Ojamaal esineb. Varasematest Soome lõunaranniku asu­paikadest on ta kadunud. On aga jätkuvalt olemas Norras. Seal leidub vaid kollaseid leeder-sõrmkäppi, justnagu muiste Saaremaalgi.
Leeder-sõrmkäpp on iselaadne orhidee. Nimelt leidub tal kahte eri õievärviga vormi: purpurlilla ja kollane. Enamasti kasvavad need segiläbi, moodustades väga pilkupüüdva koosluse. Rootsi keeles on liik saanud nimeks Adam och Eva. Olen ikka mõelnud, et kumb on kumb, kas brünett Aadam ja blond Eeva? Vahel harva tekib kaunist vahepealse värvusega hübriidi. Üht sellist olen isegi looduses trehvanud, Ahvenamaal, väiksel Rödgrundi skääril.
Jah, need Ahvenamaa maikuised värvikirevad leederkäpa­niidud. Kolme aasta eest sai neid seal mitmel pool nähtud. Toona imestasin, kuis see kaltsifiilne orhidee koos kõigi teiste lubjalembeste taimedega, nagu angerpist, harilik kivirik ja verev kure­reha nõnda hapul graniidil hakkama saavad? Eks ikka tänu mandrijääle, mille liustikud lükkasid Botnia lahe põhjast lubjakiviavamuselt materjali Ahvenamaa saarte peale viljakandvaks pin­naseks.
Muide, 1989. aastal toodi Ahvenamaalt ligi 30 leeder-sõrmkäpa taime, istutati need Lääne-Saaremaale kahte kohta loodusesse. Nood seal algul õitsesid ja isegi viljusid, ent siiski hääbusid. Arvatakse, et kasvupaikade liigse võsa ja puudega kinni kasvamise tõttu.
Kuid siis ühtäkki, mullu juuni algul plahvatas paras uudis­pomm: leeder-sõrmkäpad leiti Saaremaa loodusest taas! Ei pea enam kasutama minevikuvormi “kasvas” ja kurtma nende välja suremise üle. Imelugu oli sündinud ja järsku on taas Saaremaa leeder-sõrmkäppade saar. Nad kasvavad rõõmsasti seal ühel loopealsel, on hea tervise juures ning neid jagub palju. Tänavu mais loendati seal kokku veidi üle tuhande leeder-sõrmkäpa. Ning kõik kollaseõielised, täpselt nagu vanastigi. Taasavastajad Rainar Kurbel ja Toomas Hirse oletavad, et küllap on see orhidee ses paigas tegelikult kogu aeg olemas olnud. Kõik see 120 aastat, mil teda Saaremaal väljasurnuks peeti. Ka siis, kui teda 1960. ja 70ndail aastail mööda Lääne-Saaremaad tulutult taga otsiti, lausa tervete rühmadena ringi kammiti, nagu rääkis Mari Reitalu AK uudisloos, mis kajastas retke, millega mõned väljavalitud viidi neid loodusharuldusi vaatama.
Mina mõistagi nende välja­valitute hulka ei kuulunud. Ilmselgelt on parem, kui leeder-sõrmkäppade kasvukohta teavad võimalikult vähesed. Kuid paraku lõi minus vahepeal soiku jäänud taimejahikirg taas välja. Kui ikkagi näeks neid sel lõunanaabrite kenal maal iseoma silmaga. Mind huvitas ka väga kasvukoht kui selline. Et mis liikidega leederkäpad seal koos elutsevad. Teleklipist võis küll näha nurmenukke, ent kõik muud? Võis arvata, et see loopealne on õige liigirikas ja küllap ka haruldusterohke.
Ma loodan, et minusuguseid kirglikke nuhke, kes võtavad ette kõik kaardid ja napid kirjeldused ning teevad säärast pingsat detektiivitööd, ei ole liiga palju. Kuid ilmselt oleks see kõik tulutuks jäänud, kui üks avastajaist poleks mulle poetanud üht vihjet. Üht väga laiamõistelist vihjet. Kuid sellest niidiotsast piisas. Sest ma tõepoolest tol 26. mai peale­lõunal leidsin nemad üles.
See on esmaklassiline alvar. Hästi hoitud loopealne, ehkki olla üsna kerge karjatamis­koormusega, ühtlasi väga Saaremaale iseloomulik. Paraku ümbritsevat maastikuraami ma siinkohal kirjeldada ei tohi… Vaid niipalju, et meri pole sellest mitte väga kaugel. Nõnda sai mul seal sekka üheks linnuelamuseks hüüp. Vist varem polnudki ma säärast veidrat tüüpi iseoma kõrvaga häälitsemas kuulnud. Üha taas kostus kumedat pudelisse puhumise heli. Ägedalt veider lind.
Loopealsel paljandub tükati paljas paekalju. Parajasti oli nende ümbrus kivirikkude õitest õhuliselt valgetäpiline. Ja käppi jagus ka. Nii jumala­käppa kui isegi arukäppa. Kahjuks olid sead sigadust teinud ja mitmed üles tuhninud, jättes õievarred maha närbuma.
Kuid näe: tõmmu käpp kasvab samas loopealsel ka! Mu elus esmakordne kohtumine temaga. Kuigi ka Hiiumaal on mõni üksik tõmmu käpa kasvukoht alles, veidi Rapla­maal ja päris mitmel pool Läänemaal, jäävad põhilised kasvualad ikka Saaremaale. Just vaid Saaremaal esineb muuseas tõmmu käpa kevadel õitsev vorm. Ning täpselt sellel alvaril siis ka.
Esialgu jäi ette üksainuke tõmmu käpp. Reljeefsete metalset tooni lehtedega, punamustja õisiku alaosas esimesed valged, punatäpikestega inimfiguuri kujulised õied avanemas.
Kulgesin edasi. Alvar oli ilus küll aga… Ja need nurmenukud kaunilt värviküllased. Just kollendavate nurmenukkude lähedalt või seast tasukski leeder-sõrmkäppi otsida. Kõndisin ja kõndisin, kuniks esialgne entusiasm pisut kõikuma lõi. Äkki siiski oli mu detektiivitöö ja kindel sisetunne alt vedanud? No aga tuhat taime mitmel hektaril, võiks ju ühtegi trehvata. Ega’s nad kõik juba ära õitsenud ole?
Ja siis… Jah, siis, seal ühe kadakatega kingu teisel küljel nad järsku vastu vaatasidki: leeder-sõrmkäpad. Ainsal kasvualal kogu Läänemere idakaldal. Kui tõmmu käpa leidmine ennist vaimustas, siis nüüd sai leidmisrõõm veel vinti juurde. Mis suurepärane loopealne! Ehkki, muide, siinpool juba üsna liivaka pinnasega, nõnda et lootaimestiku seas ka põdrasamblikulaike hallhõbetas. Ning suisa aas-karukelladki õitsesid siin. Ja kassikäppi jagus ohtralt. Lisaks veisheina lataklehiseid rosette. Valdas siiski lubjalembene taimestik, eesotsas angerpistiga. Kivirikke õitses aga vähem kui eelnenud paeplatool. Kadakate varju hoidsid verevad kurerehad. Mitmel pool tõusis tuhkpuu vitsu. Lisaks magesõstart, kuslapuud, verevat kontpuud, türnpuud ja kukerpuud. Mitmel pool losutas rändkive.
Leeder-sõrmkäpp on meie kõige varasema õitsemis­algusega orhidee, edestades veidi isegi arukäppa. Nõnda olid paljud leederkäpad juba õitsemise lõpetanud. Ent mõned, eriti kadakate vahel ja taga siiski veel täies hiilguses. Tõsi, nad on miskipärast tükati päris tillukesed (mullu olnud lopsakamad), ent see ei kahandanud köitvust kripsugi. Sellised kaunid helekollased õisikud tumekollaste nurmenukkude sekka, suurimad vast kuni kuue tolli kõrgused. Lähemal vaatlusel tundus peagu iga taim natukese omamoodi. Mõnel huul lai kui labidas, teistel kitsam, mõnel tumedamat kollast värvi neelul punakaid mustrikaarekesi, osadel vaid vaevalt aimatavaid tähne.
Ma ei kamminudki kogu ülejäänud alvarit läbi, piisas täitsa nendestki. Veidi edasi siiski liikusin, leides veel mõned üksikud leeder-sõrm­käpad, kõrval päris mitu tõmmu käppa. Olin tulnud just õigel ajal: leederkäppi veel õitses, tõmmu käppi juba õitses. Mäherdune super kooslus! Pealekauba läheduses paar hilistunud arukäppa ning uhkeid tumelillasid jumalakäppade küünlaid. Muide, sel alvaril kasvab väheldasemaid jumalakäppi ka, kippudes pealis­kaudsel vaatamisel hoopis haruldasema arukäpaga segamini minema.
Öeldakse, et õnneks pole palju vaja. Siin sellel loo­pealsel jagus igatahes orhideeõnne päris kamaluga.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411