Reede, juuni 10, 2022
 

Koiva Kõrgepervel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Oma Koivaäärsel reisil jõudsime Kõrge­perve lõkkekohani just hämardumises. Nii jäi esialgu ringivaatamine põgusaks.
Hiljem kuupaistes sigines aga päevikusse romantikast nõretavaid lehekülgi. Aga need said päris toredad, kõlbab katkeid siinkohalgi välja tuua. Niisiis:
“See on üks ilusamaid RMK vms telgikohti, mida olen näinud. Ainsa netifoto järgi teps ei arvanudki. Tulles grill­ahju lõke põles. Märt hüüdis tervituse. Ei keski kõssanud. Polnud siin kedagi. Ju äsja lahkutud teist teed pidi.
Stend teatas, et vaid 2 telgikohta. Noohh, reaalsuses poleks ju nii, et väsinud matkaja jõuab kohale ja 2 telki ees ja kuhu ta siis läheb? Siin pole paljude verstade ulatuses ühtegi teist ametlikku paika.
Jah, koht on ilus. Märt läks südaööl telki magama, ent mina ei raatsinud veel. Lõke suitseb vahepeal, leiab tukid ning põleb jälle. Kirjutamiseks mobla lamp (mis kaasaegsus mu puhul!). Tegelikult annab noorkuusirp ka muidu päris head valgust.
No vat see koht ikkagi. Männi­segamets saab siin otsa. Varasem suurem välu kukub pääsmatult Koivasse. Koiva on ikka päris korralikult lai jõgi ja siin asub ta põrkeveer. Siinsamas värsked ampsud maast ning kaldus liivakalju moodi järsak langeb sügavasse hauavette. Lõkkekoht ja eriti üks pingiots asuvad otse murrangu servas. Mõni samm eemal neemikul kõõlub ilus 5-meetrine kadakas, pooled juured tühjusesse turritamas. Kõrval noor tamm, samuti murrutusjoonel. Ju järgmine suurveeaegne maalihe nad viib…
Kui saaks selle koha just sellisena ajas peatada – lihtsalt imekaunis maastikukild! Vastas on Läti, madalam kuhje­käär, kaetud lehtmetsaga. See ei tundu väga vana. Ju oli seal varem heina- või karjamaa. Lehtpuid jagub ka siia platsi naabrusse, allavoolu. Peamiselt tunduvad tammed olema. Siin Koiva ääres näikse lehtpuist valitsevat ikka üha tammed. Juba Vaitkal oli nii. Ehkki vahel mõne vahtraks lootsin. Kuid ei, vahtraid siin ei kasva.
Jäin siia sütt hõõguva lõkke äärde kribama. Kohe kustutan lambi. Ja siis seletab silm taas seda pangapealsena näivat järsakuranti ning all kuusirbi paistel hauakohas hõbedat säbardavat Koiva veepinda. Romantiline…
Olen taas Koiva ääres. Taas peale maikuud aastal 2006. Siis sai Koiva kaldal telgitud ülesvoolu, Lätimaal. Muuseas kärestikulise Vizla jõe suudmes, kus kribasin lookese “Oma Koiva ääres” Umbes, et mis Gauja ja Gauja, Koiva on ka meie, eestlaste, jõgi. Nojah.
Muide, juba enne kuulsin kahtlaseid silpe ülejõe lehtmetsast. Nüüd…Jah, laks-laks, ongi ööbik! Justkui kobades oma esimest laulu leides, ent hakkab ilmet võtma. Lähebki laksutamiseks lahti. Niisiis oma esimese ööbiku kuulen tänavu ära ööl vastu 7. maid siin Koiva ääres. Oi, kuidas hakkab kõlama!
Kuusirp aga vaikselt vajub. Päris järsakuveerele minnes näeb veel ta kullast rada jõe hauakohal värelemas… Varsti pean ka mina magama minema. Homme ootab veel Koiva puisniite, Kalametsa paekanjon joakestega Koivaliina lähistel ja ehk muudki. Nüüd aga lõpetan kribamise. Head ööd kõigile siit Koiva äärest! Miskipärast tundub see jõgi mulle taas kuidagi olulisena. Miks õigupoolest? Ei tea…
Ei und ma raatsi,
seal Koiva käänu taga
ööbik laulmas taas.
Raske on haikusse mõtet suruda, sai selline. Kuidagi liiga lihtne, võibolla on sellist Koivaäärsed poeedid ammu korduvalt kirjutanud?
—— Järgnevas päevavalguses see Kõrgeperve küll ehk ei hiilanud enam säherdust romantikat, ent see ei kahandanud tema ilu ja huvitavust karvavõrdki. Nüüd sai minna lähemalt kaema toda allavoolu lehtpuist metsa. Nagu olingi arvanud – puha tammed seal. Mõni pärn sekka ka. Toomingad rohetasid värskeid lehti, juba õienupudki välja ajanud. Hästi toredad olid samblikused türnpuudekrässid, nagu laidudelt laenatud. Ja siis, kes nood valgepöögilike, päikses peagu valkjate tüvedega põõsas­puud on? Kas sa näe, sajakoorsed! Ehk siis kikkapuud. Kaua peetigi Koiva ja tema lisajõgede äärseid kikkapuu leviku põhjapiiriks.
Nüüdseks arvatakse looduslikuks ka Soomaa ja Pedja äärseid leiukohti. Omaette küsimus on Sõrve kikkapuude kasvualad. Võiks arvata, et need, kohalike poolt Saksamaa lepaks nimetatud põõsad on siiski metsistumise tulemus. Nagu mõnel pool mujalgi Eestis.
Siin kikkapuude all õitsesid mõned nurmenukud, aga ka maajalg ja kanakoole.
Omaette huvitav oli vastas­kalda liiva triibulisus. Need on märgid alanevast vee­tasemest. Koiva veeseis kõigub märkimisväärselt, suurveeaegu on ta vist päris pöörane. Sealpool kasvab Läti setete kuhjumise tõttu jõudsalt edasi, sellal kui Eesti siinpool kahaneb. Võibolla on sajandi eest keset jõge kehtestatud riikidevaheline piir ammu ületatud ja vastas­kallaski peaks Eesti olema?
Noh, kõik on siiski tasakaalus. Laagriplatsi kohale kerkivalt luitemäelt näeb piki jõge ülesvoolu, lageda Läti heinamaani välja. Seal asub põrkeveer naaberriigi pool ning Eesti poolsel kuhjekäärul kasvab maad juurde.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411