Reede, juuni 17, 2022
 

Kalametsa kanjonis

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Arvatavasti just sama­suguse lihtsa peal­kirjaga loo kirjutasin ma aastat kuusteist tagasi siiasamma Hiiu Lehte. Toona olin ma devoni dolo­miitkaljude lainel. Lõuna-Eestisse jääb neid napilt. Varemalt jagus rohkem, siis kui veel Petserimaa Eestisse kuulus. Nõnda sai aasta hiljem ka Irboskamaa reis ette võetud.
Kõige rohkem devoni pae­avamusi, lausa mitu jugadevööndit, asub siiski Lätimaal, Eesti piirist kuni Kuramaani välja, lisaks Väina jõe äärsed. Neist enamus on seotud Plavinase lademega, mille pehmete dolokihtide peal lasuvad tugevad paksud kivimid ongi võimaldanud kõigi nende pankade ja jugade tekke.
Kalametsa kanjon asub peagu Eestis, piirini jääb kõigest kaks ja pool versta. Siit on vaid mõni verst itta meie Peetri jõe äärse esinduslikuima loodusliku devoni lubjakiviastangu – Kalkahjuni. Otse siiski läbi ei pääse, sest sood ja veed jäävad vahele. Kuueteistkümne aasta eest ei saanud aga isegi Harglast Koivaliina, sest siis oli veel Schengeni eelne aeg ning kruusatee olla läbi kaevatud. Toona pidi käima vaid läbi ametlike piiripunktide. Nüüd aga võisime sinna rõõmsasti otse vurada. Ei pidanud ma enam pikki jalgsimatkugi ette võtma.
Muide, sellest nimest: Kala­metsa. Läti keeli on see Kala­mecu grava, nimetavas Kalameci. “Kala” on ürgne ugrimugri sõna ning “metsi” ei vaja kah vähimatki tõlget. Läti keeli on mets mežs ning Kalametsa juures paikneb Mežciems ehk Metsküla. Need paigad on teinud läbi keelevahetuse. Siit alates kuni kagus Aluliina (Aluksne) ja Kulna (Gulbene) vahelise alani elasid varemalt leivud, üht omaette lõunaeestilist murret rääkinud rahvas. Viimane leivu keele oskaja suri 1988. aastal.
Nõndaks, aga nüüd siis sellest Kalametsa kanjonist. Tundub, et õigeim oleks usaldada oma seal 7. mail kirjutatud päeviku­ridu. Otsene kohapealne mulje on ikka ehk see kõige ehedam.
“Panime valesti, sest GRAVAS silt keeratud teist teed näitama. Noh, külavahe puna­muldne roobastee. Ees künka jalamil buss lääpas kraavis? Ei, turismibuss end sedasi teepervele parkima mahutanud! Naesed tulivad eemalt, küpseid daamegi, ühel suur nurmenukukimp käes. Jah, nurmenukke siin niidul jagub.
Ja siis see lehtpuine orusälk. Pahin kostus juba eemalt. Oo jaa, nostalgia. Esmalt astmeline joastik, siis känkras ja juustulikult aukliku dolokivirandi servast langevad joaveed. See on oru kõrgeim juga, kaks jalga. Seejärel põrkub oja kõrgust koguvasse paeseina. Selle jalamil mitu päikses sätendavat joaastmekest järjest, veidi allavoolu veel paarilt siledalt kaljuplaadilt voolavat minijoakest.
Ma ei mäletanudki, kui kõrge see kanjonivärav ikka on! Kümmekond meetrit vähemalt. Stend teatab, et 12 meetrit. Siinne ümbrus meenutab Aluoja joastikku Virumaal. Kuid ikka täitsa teistmoodi. Siin on devoni dolomiidimaa. Ülal paksud urbsed kihid, eendudes kaugeleulatuvate massiivsete räästastena, tükati suurte plokkidena alla murdunud. 2006 mais vedeles siin ohtralt risu ja puutüvesid, nüüdseks on need kadunud.
Võsaülased õitsevad, viimaseid sinililleõisi. Käopäkad roosatavad. Metspipar. Koldnõges. Metstulikas. Ülemise joa kõrval piibelehti. Pae­rahnudel ja kaljuseintel kevad­värskeid noori hapraid põisjalgu. Ülal igihaljendab mõni kuusk ja mänd, siiski valdavad lehtpuud. Peamiselt pärnad, neist mõned otse kaljuräästail kõõludes. Haaba, kaske ja sarapuud jagub ka. Mõned kuslapuupõõsad. Noored künnapuud kanjoni põhjas. Või jalakad? Lehed on veel nii pisikesed, et täpset sotti ei saa. Linnulaul kaob vetesolinasse.
Tõesti nostalgiline tunne valdab. Olin just saanud 30aastaseks, kui siin eelmine kord käisin. Nüüd aga…”
Kalametsa kanjon on mu jaoks kuidagi oluline koht. Miskipärast aga ei oskagi tema kohta ohtrasõnalist kiidulaulu laulda, mahlakat kirjeldust kokku seada. Kuid aitab vahest sellestki siin. Mingi ülevaate suutsin ehk ikka anda. Eks kõige etem, kui huvilised ise kohale läheks, iseoma silmaga vaataks ja meelega tunnetaks. Tõsi, sajuvaestel suvedel ei pruugi siit jugasid ega oja eest leida – need võivad ajuti sootuks kuivada. Kanjoniseinad muidugi kõrguvad sellest hoolimata igal ajal.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411