Teisipäev, juuni 7, 2022
 

Hüvasti, meie Kristi!

Erakogu
2. juunil suri raske haiguse tagajärjel armastatud õpetaja Kristi Vaht. Ta oli vaieldamatult üks meeldejäävamaid õpetajaid Kärdla koolis, kus ta jõudis töötada ligi 40 aastat ja seda peamiselt algklasside õpetajana.
Kristi oli alati oma õpilaste eest väljas nagu emalõvi – maailma parim õpetaja. Ta julgustas, toetas, suunas ja kui vaja, oli nõudlikult kuri. Kolleegid mäletavad tema huumorimeelt, kuraasi, kindla­meelsust, reibast olekut ja konkreetseid ütlemisi. Vahel isegi kardeti tema kommentaare, sest need olid otse ja ilustamata. Seda enam olid väärtuslikud Kristi kiidu­sõnad, mida ta kergekäeliselt ei jaganud. Kristit jäävad mäletama paljud tema õpilased ja kolleegid. Igaühel on oma meenutus. See miski, mis sügavalt puudutas ja mis aitab mälestust Kristist elavana hoida.
* * *
“Minul oli au õpetaja Kristit tunda vaid paar aastat. Selle aja jooksul aga õnnestus meil leida ühine keel – veidi teravdatud huumorimeel ja Haapsalu, mis oli meie mõlema sünnilinnaks.
Jään Sinust, Kristi, meenutama häid omavahelisi nalju, ütlemisi, vestlusi koolimajas ja praamil ning siirast abi­valmidust.”
* * *
“Kristi oli ehe, ei sallinud silmakirjalikkust ja võltsi fassaadi. Ta ei noogutanud massiga kaasa, vaid omas alati oma seisukohta. Kristi käis kuulamas muusikakooli õpilas­õhtutel ja kooli kontsertidel oma klassi õpilaste esinemisi. Peale kontserte jätkus temal alati kiidusõnu, avaldas julgelt oma arvamust. Tema suust kõlas hiiu huumor päriselt.”
* * *
“Mina ei ole tema õpilasi õpetanud, aga ometi astus ta koridoris ikka ligi ja küsis, alati rõõmsalt, kuidas läheb. Seda jään mina mäletama. Kunagi, kui veel ise õpilane olin, sattusin õpetajate “Timbu-­Limbu” etendusse ja tema mängis seal nõida.”
* * *
“Kristi oskas õigel ajal tuge pakkuda. Meenub hetk, kui tulin koosolekult, kus jäin kolleegide etteheidete rahe alla ning tundsin ennast jõuetuna. Koolimajast välja kõndides tuli Kristi mulle järele, pani käe õlale ja vaatas sügavalt silma: “Sa oled liiga hea, et lasta sul minna…”. See lause annab jõudu tänaseni.”
* * *
“Koolis töötatud aastate jooksul tajusin ma tema positiivset hoiakut ka enda suhtes. Tean, et ta polnud kiitvate sõnade pilduja ja tema kriitikat kardeti, kartsin ka ise. Ta polnud jutukas ega suur arvamusliider meie, klassiõpetajate vestlusringides ja alguses ma pelgasin teda. Aga siiski ei kohanud ma tema poolt sellist kriitikat, mida kartsin ja pelgasin. Tunnetasin hoopis, et ta oli minu vastu heatahtlik. Kui lõpetasin ülikooli, kui mul midagi hästi läinud oli, ütles ta mööda­minnes õlale patsutades: “Tubli tüdruk!” Ma usun, et see oli suurim tunnustus, mida ta oma kolleegidele jagas ja mul on põhjust selle üle rõõmus olla, et selle osaliseks sain. Kõik lihtsalt ei ole kiidusõnadega kauplejad ja seda enam on kaalu neil vähestel sõnadel, mida nad siiski jagavad. Ja kas ongi vaja igaühel igal sammul kiita ja tunnustada?”
* * *
“Kristi seisis tohutult oma õpilaste eest, ka nende paha­tegudes, ning seetõttu jätsin nii mõnegi tema õpilasi puudutava tähelepaneku ära märkimata. Oleksin seda siiski pidanud, sest nüüd mul jäigi see kogemus saamata, kuidas oleks tulnud minul välja Kristiga rasketest asjadest rääkimine.”
* * *
“Oh, kuidas me jagasime maid.. Mina arvasin üht, tema teist… aga meile mõlemale oli nii tähtis see klass ja MEIE ühised lapsed. Kristi proovis alati ise hakkama saada, aga samas tahtis ka abi… Erilisi lapsi on Kristil ka enne olnud, aga tema seisukoht oli, jääda alati endale kindlaks. Sellest võiks ka ise õppida. Olen tänulik, et sain olla Kristi kõrval.”
* * *
“Kristi iseloomu, oleku, käitumise, kõnepruugi kohta saab öelda kokkuvõtlikult – kristilik. Kes teda vähegi tunneb, siis teab, et just nii saab ise­loomustada Kristit – temalt võib oodata… mida iganes… Viimane kohtumine oli selle aasta jaanuaris, kui külastasin 1. klassi tundi. Õpetaja Kristi
mängis õpilastega Aliast – moodustati võistkonnad, mõistatati tegevusi, tehti kokku­võtet. Kristi oma vaiksel, konkreetsel, rahulikul kombel – keda tuli abistada, ette näidata, rahustada, oma kohale viia, paitada jne. Lapsed olid põnevil, mängisid mõnuga, tundsid mängust rõõmu. Õpetaja Kristil oli kiidu ja tänusõnu mängus osalejatele – ka neile, kes kõigega ise toime ei tulnud. Kristi põhimõte oma klassiga töötades oli alati – saame hakkama. Pean ütlema, et ka tema klasside lapsed armastasid oma Kristit.”

Lausus sõnu nii kui kuld, sügavaid kui kaev.
/H. Laks/
Armas Kristi, oled olnud terve elu nobe ja nüüd on aeg puhata. Jääd meie südamesse!

Kolleegid
Kärdla koolist

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411