Teisipäev, mai 10, 2022
 

Vohilaiu niidud

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kui ma viimati Vohilaiul käisin, täheldasin aina tõsisemat niitude kinnikasvamist.
24. juulil 2006 kirjutasin oma päevikusse seal nõnda: “Kogu laid on võõraks ja umbseks kiskuv. Tee ääres veel siiski levib kitsas riba looniitu, paljandub sile paepõrand, umkaudu kolme laiguna. Vilsandlik tunne. /- – -/ See laid tõmbub väga tugevalt endasse. /- – -/ Siin Vohilaiul polegi enam nagu kuhugi minna – ei tõmba need tihnikud ja roostikud.”
Kartsin nüüd veel hullemat padrikut. Tegelikkus osutus aga sootuks vastupidiseks. Suur “tööstuslik” loopealsete taastamine on otsaga sellelegi maalapile jõudnud. Ja ikka kohe päris tõsiselt. Tükati näeb veel küll välja nagu veider koledavõitu lageraielank, ent üldilme on pigem juba rõõmustav. Kahest suurem tükk levib laiu keskosas, idarannani välja. Just seal, kus asuvad veel õige esinduslikud mõisaaegsete tallide paekivivaremed.
Kui 2006 suvel ei trehvanud ma laiul sealseid harvu lambaid kusagil, siis nüüd olid kõik kohad lehmakooke täis, paistsid isegi loomad siin-seal. Küll karvaseid “šotlasi”, aga ka mingit teist tõugu veiseid. Jah, muidugi oleks lambakarjamaa mõnusam, “esteetilisemalt pabulasem”, aga peaasi, et “muruniidukid”
oleks tõhusad. Ja seda nad, tundub, on.
Vohilaiu avamaastike taastamine rikastab seda laidu mitmel viisil. Elurikkus ja inimmeele jaoks kaunid vaated ja puha.
Olin paraku sattunud natukese valel ajal, suurem õitseaeg juba läbi. Ja kõik rekord­sadudest nii vesilirtsuv,
et vaja läinuks kummikuid. Kuid ka need põgusad läbijalutamised pakkusid ühtteist. Lillede osas, jah, peaks tulema näiteks varasuvel. Vohilaiul õitsevad siis jumala­käpad. Nendega kohtumine on alati tore elamus. Huvitav, palju jumalakäppi siia laidu jagub?
Hiiumaa mõistes väga haruldane tõmmu käpp elab Vohis kah. Aga pigem vist seal kirdeosas ja kõigest mõne isendina. Otsi nõela heinakuhjast…
Mu varasematest käikudest meenuvad aasnelgid. Need ilusad lillanarmaliste õitega kaitsealused lilled hiljem mulle sel laiul aga silma enam ei jäänud. Juba kahekümne aasta eest oli neid väga vähe. Sellal, kui kõrval Hõralaiul aastal 2001 veel lausa kubises aas­nelkidest, nii et toona selle lausa Nelgisaareks nimetasin. Ei näinud ma aasnelke Vohis nüüd. Vahest ei olnud ma piisavalt põhjalik? Või oli ka juba hiljavõitu nende õitsemiseks?
Seevastu õilmitsesid siin-seal loopealsel ja Kõrgekaldale viiva tee ääres tui-tähtpead. See liik meenutab tavalist äiatari, ent lillade õienuttide äärmised õielehed
on tunduvalt suuremad. Kui korra tui-tähtpead oma silmaga näha, siis on vahe tegemine lihtne.
Kunagi väitis Haide-Ene Rebassoo, et Vohilaiul kasvavad koos kõik Eesti kibuvitsaliigid. Eks jäi kibuvitsu neis kadastikes ette nüüdki, tõrsikud juba eredaks värvunud. Aga mis liiki? Ei, kibuvitste eristamine jäägu asjatundjaile! Peale kurdlehise ja pehme ma muid teisi jätkuvalt ei tunne. Ja selmet selle pärast põdeda, imestasin hoopis kukerpuude ohtruse üle. Neid on tükati lausa valdavalt! Kukerpuu mulle väga meeldib. Kus­juures arvatakse, et tegu on kunagi mõisaaedadest plehku pannud ja meil kodunenud põõsaga. Olgu pealegi. Kukerpuu on iga loopealse ehe, kus aga vaid esineb. Tema varasuvised kollased õiekobarad on kaunid, nagu ka suve lõpul valmivad väärtuslikud punased viljad. Muide, üks kukerpuu siin varemete naabruse kadakate seas sirgub lausa vaat et viie meetrini – paras hiiglane!
Muidugi jagub siia ka lodjapuid ja türnpuid. Üksi lagedal kasvav türnpuu võib õige imposantne välja näha. Nagu too ümarpallvõraline isend sel loopealsel. Ja taustaks meri. Sekka pihlapuid ning omapärasena mõni alles jäetud kuusekoonus.
Paaris kohas kulgeb vanade kiviaedade asemeid. Kui valdavalt olid Hiiumaa kiviaiad usutavasti pigem maa­kivised, siis Vohis näib valdavat paas. Justnagu Saaremaa või Põhja-­Eesti loopealseil.
Siin looniidul jääb vaatevälja ikka ja jälle merevaade. Justkui siinsamas sinaks ta. Tegelikult on mulje petlik. Nagu vahemerelistel lubjakivikarjamaadel, kus tänu kõrgele kerkivale maapinnale merd ei tea kui kaugelt näeb. Vohilaid ulatub kuni 10 m üle merepinna ja pole siis ime, kui sealt künkaharjalt merd silmad, ehkki see vaat et peagu verstakaugusel asub. Mererand ise on kahjuks plägane ja paiguti pilliroogne.
Vohilaiu tänapäevane ainus kuivem kõva rannik asub kirde­servas, 1878. aasta kaardil märgitud kui Körge kallas. Sellest aga järgmises loos.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411