Teisipäev, mai 10, 2022
 

Ukrainlase Leonti lugu

Peale mitmeid taotluste tagasilükkamisi lubas Nõukogude Liit mind 1988. aastal Kanadasse oma lihast isa külastama.
Isa Koit Kirme, eestiaegne politseinik, jõudis 1944. aasta sügisel viimasel hetkel ühele Hiiumaalt Rootsi suunduvale laevale hüpata ja suundus hiljem Kanadasse. Ema Hilda, vend Kaalu ja mina sellele laevale ei jõudnud ja ei jõudnud ka teistele laevadele-­paatidele. Proovisime mitmel korral, kuid kas laeva ei tulnudki, meri oli tormine või paat juba lahkunud.
Me jäime siiski ellu, ka Siberist õnnekombel pääsesime ja nüüd ma olingi oma isa kodulinnas Montrealis, täpsemalt Eesti kiriku keldri­saalis nn kirikubasaaril. Kiriku­basaar kujutas endast kohalike eestlaste kokkutulekut, mis toimus peale pühapäevast jumalateenistust. Seal pakuti, kooki ja kohvi, oli väike loterii ja Montreali eestlased said omavahel juttu ajada. Juttu oli palju, õhus oli tunda muutuste lõhna ja kõik olid ärevil. Aastatega lootusetuna näiv vabanemine nõukogude orjusest oli äkki üsna lähedal.
Seal kirikubasaaril pöördus minu poole väheldast kasvu mees ja ütles end olevat minu isa sõber Leo. Ta oli kuulnud, et meil isaga on sugulased Ottawas ja ta oli valmis mind oma autoga sinna sõidutama. Varsti selgus, et ta õige nimi on Leonti Pirosok ja ta on ukrainlane. Mulle oli suur üllatus, et ukrainlane räägib täiesti aktsendivaba eesti keelt. Mis asjaoludel ta eesti keele selgeks sai, selgus hiljem.
Leonti oli 6. klassi koolipoiss ja elas teise maailmasõja ajal Ukraina idaosas Donetski linna lähedal Mag­dalinovka külas. Kui sakslased Ukraina okupeerisid, pandi nende kool millegipärast kinni. Aga õppimise tahtmine oli Leontil suur. Oli teada, et Leonti kodukülast u 40 kilomeetrit põhja pool, kus elasid ta isapoolsed vana­vanemad, on üks töötav kool. Saanud oma vanematelt loa, hakkas Leonti jalgsi vanavanemate poole astuma, et seal kooliteed jätkata. Et tollal liikus igat sorti tegelasi, peeti ta sakslaste poolt kinni ja kahtlustati spionaažis. Leonti vandus jumalakeeli, et ta pole mingi spioon vaid tahtis kooli minna ja lõpuks jäi saksa ohvitser teda uskuma ning mahalaskmine asendati sellega, et ta pidi hakkama saksa ohvitseri tentsikuks. Leontil polnud valikut ja nii ta keetiski süüa, viksis ohvitseri säärikuid ja tegi kõiki nõutud töid. Aga siis hakkasid sakslased taganema ja Leonti võeti taganevate Saksa vägedega Saksamaale kaasa. Kui sõda sai läbi, hakkas Nõukogude Liit oma alluvaid Saksamaalt kokku koguma ja tagasi Vene­maale saatma. Aga kogu protsess käis ikka ehtnõukogulikus stiilis. Võeti ära kõik isiklikud tarbeesemed ja dokumendid ning inimesed koondati kuhugi metsa alla ajutisse laagrisse, kus tuli kohe alustada vägeva okastraataia ehitusega selle laagripaiga ümber. Asi tundus kahtlane ja ukrainlased juba venelaste kombeid tundsid. Leonti koos ühe laagrisõbraga otsustasid, et nemad seda venelaste mängu kaasa ei tee. Poisid ronisid öösel okastraadi alt läbi ja võtsid suuna läände, et nõukogude okupatsioonitsoonist välja pääseda. Retk oli raske, sest sildu valvati ja üks lai jõgi tuli ületada ujudes. Lõpuks leidsid poisid rongi, mis liikus läände ja seal sattus Leonti eestlaste hulka. Rong oli nii ülekoormatud, et osa reisijaid sõitis vagunite katustel, kuhu sattus ka Leonti. Aga siis tuli uus häda. Venelased hakkasid kontrolli tihendama, et ükski nende rahvuskaaslane, kuhu liigitati ka ukrainlased ja valgevenelased, ei pääseks brittide ega ameerik­laste okupatsioonitsooni. Kes rääkis vene, ukraina või valge­vene keelt nabiti kinni ja tõsteti rongilt maha. Eestlaste hulgas olevat olnud inimesi, kes vene keelt rääkisid ja Leonti võeti eestlaste kampa. Kontrollidele tuli öelda: “Ja estonets”, et pääseda kinnivõtmisest. Rong sõitis pikkade peatustega ja aeglaselt ja Leonti kartis väga, et lõpuks tehakse ta rahvus kontrollimisel kindlaks. Tuli hakata eesti keelt õppima. Ühel eestlasel olevat olnud vene-eesti sõnaraamat ja Leonti võttis endale raske ülesande – iga päev kümme eesti sõna selgeks õppida. Aga hääldust tuli ka lihvida ja Leonti leidis endale õpetaja. See oli kena eesti neiu Ilse. Kui rong lõpuks ameeriklaste tsooni jõudis, oskas Leonti juba öelda: “Tere. Ma olen eestlane Leo Pirosok.”
Mõni aeg töötas Leo
Saksa­maal pruunsöe­kaevanduses, kuid kõigil oli selge, et ka Saksamaa ei ole turvaline paik, kuhu pikalt pidama jääda. Oli teada, et Kanadas on ammustest aegadest tugev ukrainlaste kogukond. Kui Leol oli juba veidi raha kogutud, ostis ta pileti Kanadasse suunduvale laevale ja maandus Montreali linnas. Aga siis juhtus ime. Teisel või kolmandal päeval, kui Leo Montreali linna vahel jalutas, kohtas ta vana rongisõidu tuttavat, eesti neiut Ilset. See oli nii vapustav kohtumine, et noored otsustasid üsna varsti leivad ühte kappi panna. Ilsest saigi Leo ametlik abikaasa ja neil sündis kaks last. Ilse lootis, et kord saab Eesti vabaks ja nad sõidavad koos lastega Eestisse. Selleks,et ka lapsed eesti keelt räägiksid, oli vaja kodust eesti keelt. Leo õppiski eesti keele nii selgeks, et suutis eesti keeles veatult kirjutada, oli Eesti kiriku­nõukogu liige ja vanas eas tegi ka ühe reisi Eestisse. Nüüd on nii Leo kui Ilse teispoolsuses, kuid mälestus tublist ja eestimeelsest ukrainlasest Leonti Pirosokist ei unune.

AIN EINBERG

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411