Teisipäev, mai 10, 2022
 

Neli seeneiludust Hiiumaa metsades

Indrek Sell
Indrek Sell
Indrek Sell
Indrek Sell
Viimasel ajal on üha rohkem räägitud surnud puidu rollist meie metsades. Surnud puit on oluliseks elu- ja toitumis­paigaks samblikele, sammaldele, putukatele, seentele ja teistele metsaelanikele.
Sageli jäävad need liigid inimestele märkamatuks, kuna neid ei tunta ja neid pole ka lihtne tähele panna. Mitmete vähetuntud, ent haruldaste liikide leidumine võib aga rääkida lugu metsa heast tervisest, pikast elueast ning inimtegevuse vähesest mõjust.
Teeme tutvust nelja Hiiumaal leiduva, vahvat nime kandva ja oma erksa värvuse tõttu lihtsalt silmapaistva seeneliigiga, keda võib enamasti leida põlismetsade lama­tüvedelt. Need neli roosat seeneiludust on Eestimaa metsades pigem haruldased ning nende jaoks on just Hiiumaa metsad üks oluline pelgupaik. Taolisi haruldasemaid seeni leidub Hiiumaal veel omajagu.
Kui peale artikli lugemist oma silmaga metsa seeni avastama minna, tasub meeles pidada, et metsa all näeme enamasti seene viljakeha ehk seene maapealset nähtavat osa, mis elab puu­tüvel või mullas. Viljakeha võib elada mitmeaastaseks, ent mõnel liigil, kellest ka allpool juttu tuleb, on viljakeha võimalik näha aasta jooksul vaid mõned nädalad või kuud. Ülejäänud osa seenest on seeneniidistik ehk mütseel, mis elab aastaringselt puutüves või mullas ja seda me palja silmaga ei näe.
Leitud Euroopas kahes kohas, üks neist Kõpus
Taiga-võrkpoorik (Meruliopsis violacea) on Eestis ja kogu Euroopas üliharuldane – teda ongi leitud vaid kahest kohast Eestis. Üheks tema meelispaigaks on Hiiumaal Kõpu poolsaarel paiknev mustikamännik, kust teda leiti esmakordselt ligi paar­kümmend aastat tagasi. Samuti on seda seent leitud Põlvamaalt Meenikunnost. Väljastpoolt Euroopat on teda leitud näiteks nii Venemaa Kaug-Idast, Siberist, Uuralitest kui ka Põhja-Ameerikast.
Taiga-võrkpooriku vilja­kehad on üheaastased ja kasvavad puutüvedel liibuvana mitmekümne sentimeetri ulatuses. Värsked viljakehad tekivad suve teises pooles või sügisel. Noorena on nad lillakasvalged, edasi kasvades muutub värv veelgi erksamaks. Vananedes värv tuhmub ning hiljem on viljakehad enam-vähem beežika värvusega. Viljakeha pinnal kasvavate pooride kuju on enamasti veidi nurgeline või labürintjas. Taiga-võrk­poorikut tasub otsida eel­kõige lamavatelt tüvedelt, seega on kõdupuidul selle seene elupaigana väga suur roll.
Eesti leiukohad võivad olla viimased jäänukid selle seene kunagisest palju laiemast levilast Euroopas. Ohustatud liikide Eesti punases nimestikus on taiga-võrkpoorik äärmiselt ohustatud liikide kategoorias ning jääb sinna ilmselt ka tulevikus.
Roosat pessu otsi lama-vatelt kuusetüvedelt
Roosa pess (Fomitopsis rosea) on Eestis haruldane seeneliik, keda võib kohata põlismetsades, mida on väga vähe säilinud. Kuna roosa pess tunneb end taolistes metsades hästi, võib teda seal lausa arvukalt leiduda. Lääne-Eestis on roosa pess üpris haruldane ning läänesaartest leidubki teda vaid Hiiumaal. Kui seni oli roosat pessu leitud vaid Kõpu poolsaarelt, siis mullu Vahtrepa maastikukaitsealal välitöid tehes leidsin sealt uue kasvu­koha.
Roosat pessu tasub otsida eelkõige lamavatelt kuusetüvedelt, harvem ka kändudelt või hoopis männi lamatüvedelt. Seene tunneb metsas ära selle järgi, et ta on pealt mustjaspruuni värvusega, ent alt lillakas või roosakas. Nähtav osa ehk viljakeha on roosal pessul kõva ja kabjakujuline. Seene suurus võib olla paar kuni kümme sentimeetrit. Murdes seene viljakeha pooleks, on näha omalaadsed roosade torukeste kihid – neid kihte kokku lugedes saab ühtlasi teada, kui vana on seene viljakeha.

Roosa pess on tähelepanuväärne nii mitmeski mõttes. See seen on Eestis arvatud ohustatud liikide punasesse nimestikku, samuti on ta metsa vääriselupaikade ja põlismetsade tunnusliik. Seega, kui kohtad metsas matkates roosat pessu, oled üsna kindlalt sattunud ühte või mõlemasse mainitud paikadest. Paraku seda seent naljalt ei trehva, sest liigi arvukus on olnud aasta­kümneid pidevas languses ja tulevikus muutub liik tõe­näoliselt veelgi ohustatumaks seoses kuuse raie­vanuse langetamisega.
Lillatümak mängib värviga
Lillatümakut (Leptoporus mollis s.l.) leidub hajutatult ja üle Eesti, neid seeni on üpris vähe. Hiiumaal leidub neid peamiselt põlismetsades, ennekõike Tahkunas ja Kõpus.
Seda suursuguse välimusega seent võib leida juulist oktoobrini kuuse ja harvem männi lamatüvedel, tüügastel ja kändudel. Lillatümaku viljakehadeks on enamasti poolringja kujuga kübarad, mille serv võib olla pikalt laskuv. Seene pehmed, vesised ja lihakad viljakehad kasvavad puutüvedel üksikult, harvem mitmekaupa liidetuna. Lillatümakule on omane värvimäng – alguses on viljakehad roosakasvalged, seejärel lillakad või punakad, vanana hoopis pruunid.
Ka lillatümak on metsa vääriselupaikade ja põlismetsade indikaatorliik. Seega on põlismetsad koos neis leiduva lamapuiduga väga oluliseks kasvualaks ka lillatümakule. Lillatümak üllatas hiljaaegu teadlasi sellega, et kui varem peeti teda üheks liigiks, siis Soome mükoloogid avastasid tema DNAd uurides, et tegelikult on eri liike Soomes (ja ilmselt ka Eestis) kaks.
Lilla kübarnarmik meenutab põdramokka
Lilla-kübarnarmik (Hydnellum fuligineoviolaceum) on meil loo- ja nõmmemetsade seen. Kõik tema teadaolevad leiukohad Eestis paiknevad läänesaartel: Saaremaal on neid viis, Vormsil kaks ja Hiiumaal üks. Eestist ongi kokku teada vaid kaheksa leiukohta. Hiiumaalt on lillat kübarnarmikut leitud Kõpu poolsaarelt vanast loo­kuusikust.
Kui eespool kirjeldatud seeneliigid kasvavad puu­tüvedel, siis lilla kübar­narmik kasvab sarnaselt paljude teiste söögiseentega maapinnal. Tema viljakehad on jala ja kübaraga, pealt pruunika seenekübara värvuses on kindlasti tumesinist või -lillat tooni. Lilla kübarnarmiku viljakeha alapinnal on narmad, mis on pruunikat või lillakat tooni.
Lilla kübarnarmik valiti möödunud aasta seeneks. Varem oli tema nimi aga hoopis lilla põdramokk. Miks? Sest oma jässaka välimuse ja tugeva jala poolest sarnanes ta põdramokkadega.
Nüüdseks on analüüsid näidanud, et mitu varem põdramokaks peetud liiki kuulub oma DNAjärjestuse alusel hoopis teise samalaadse väljanägemisega kübar­narmikute seeneperekonda. Ka varasem lilla põdramokk kannab seetõttu nüüd uut nime – lilla kübarnarmik.
Oma harulduse tõttu kuulub seen looduskaitsealuste liikide I kaitsekategooriasse ja on äärmiselt ohustatud liigina arvatud ohustatud liikide Eesti punasesse nimestikku. Kuna ta on haruldane ja looduskaitse all, tuleb lilla kübarnarmiku viljakehad jätta korjamata. Lilla kübarnarmiku senised leiukohad on küll looduskaitsealadel, ent liigi hea käekäigu huvides on vaja, et ka väljaspool kaitsealasid säiliks enam vanu loo- ja nõmmemetsi.

INDREK SELL
mükoloog ja
metsaökoloog

 

Sildid: , , ,

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • Sander Laherand

    hea artikkel ja mõnus lugeda, ilusad pildid! seeni ja teisi liike peab ikka tutvustama, siis saab aru, miks vana mets on oluline.

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411