Reede, veebruar 25, 2022
 

24aastane Autotrans taastab vanu autosid

Harda Roosna | Hiiu Leht
Harda Roosna | Hiiu Leht
Harda Roosna | Hiiu Leht
Selle aasta algul ajasid mehed Hiiu Auto­transi töökojast õuele kaks justkui tutikat tuletõrjeautot GAZ-53, tänapäevaste tööautode vahel antakse uut elu veel ühele vanale leivaautole.
Siis kui töös paus ja lihtsalt sellepärast, et nii põnev on.
Puna-valged kuued läikimas, rehvid must-valge mustriga – kaks ammugi erus seisnud tuletõrjemasinat said talvega nii korda tehtud, et mine või tuld kustutama? Mootor puhas kui prillikivi, pumbad töötavad, kiivrid kabiinis, voolikud lapatud, veepaagi peal redel ja kabiini katusel kaks sinist vilkurit.
“Need tõi Hannes Aasma, olid kuskile seisma jäänud vanast ajast – enam selliseid keegi ei kasuta,” rääkis Urmas Pielberg.
Urmas on OÜ Hiiu Auto­trans üks omanikke, teine on tema abikaasa Anu.
25. tööaastat käiva pereettevõtte juhtimine on rohkem Anu peal, Urmas hoolitseb tehnika ja töömeeste eest.
Iga talv, kui aega üle jääb, on mehed Autotransi töökojas taastanud ühe vana auto, sel talvel isegi kaks – üks teenis omal ajal Kõrgessaare, teine Emmaste komandot…
“Kõik sai siin üle tehtud. Kabiinis on ehtne raudkiiver – iga mees tõi kodust, mis leidis. Katusele tegime uued puuredelid, või mis mina, poisid nühkisid töökojas…,” loetles Urmas. “Aga kuna nad kõik läksid õudselt hasarti, siis ma ütlesin, et üks teine auto veel vedeleb Kõrgessaares. Tõime siis selle ka ja kaks tükki tegime siis korraga. Kogu töökoda oli ametis, nii kui vaba moment oli. Abiks käis veel rohkem mehi – põnev oli ja kõik tahtsid teha. Terve talv läbi tegime, enne kui valmis sai. Ka vanadel töömeestel oli põnevus, sellepärast läks see natuke kiiremini.”
Hiiumaa Vanatehnika klubi
Pihta hakkas see huvi ajast, mil Urmase isa Ülo Pielberg nende pojale Sandrile mootor­ratta kinkis. Sandriga ühe­vanuseid poisse oli tollal palju ja siis need huvilised poisid seda mootorratast talve läbi töökojas tegid. Järgmisena võeti ette juba veneaegne villis ja RAF buss. “Igaüks leidis mingi asja, mida teha – ma ei keelanud neid ka, tehku, ja siis tekkiski Hiiumaa vanatehnika klubi nende noorte poiste pealt.”
Poisse oli kümmekond ja kõik nad on nüüd suureks kasvanud ja linna ära läinud, aga huvi jäi. Urmas ise sirgus Kõrgessaares ja sealne kant oli tänu Hiiu Kalurile tuletõrje ja vabatahtlikega väga seotud. Nüüd kippus seal üle jääma vene tehnikat, mida tänapäeval enam ei kasutata. Nende autode seis oli vilets, ütles Urmas. Küllap oleks needki kaks vanakest viidud Suure-Jaani, kus Tuve Kärner neid kogub, kui Urmas poleks autosid omale küsinud.
“Muidu kõik Hiiumaa vanad autod viiakse mandrile, kus üks mees neid kogub. Ta saab need tasuta ja kõik lähevad sinna, ja meie ju ei sõida neid sinna vaatama. Me ise arvasime, et jätame siia Hiiumaale ka mõned,” selgitas Pielberg, mis mõttega ta need töökotta tõi. “Hannes Aasma käis ise ka siin oma poistega vaatamas ja väga tunnustavalt meenutasid neid.”
30 vanaautot – saaks väljanäituse
Nelja vanaautot, kolme suurt sõjaväeautot ja üht väikest villist, sai näha Margus Tabori etenduses “…ja Margus Nõukogude armeest”. “Margus tuli ja valis sealt ise välja, millised autod talle sõjaväeteenistust meenutasid,” rääkis Urmas. “Poistele aga oli see suur tunnustus, et Tabori etenduses olid väljas need autod, mis meie oleme siin nühkinud ja teinud. Ega siis mina üksi – kõik ühiselt on midagi teinud ja äratundmisrõõm oli suur!”  Selgituseks, et poisid on mehed, kes Autotransi töökojas ametis.
Vanu autosid aga on Pielbergil palju – ta ise ütles, et kõik kohad on neid täis. Ettepanekule, et võiks ju teha vanade autode väljanäituse ja väikse piletiraha eest oma kollektsiooni näidata, vastas Pielberg, et rahateenimise eesmärgil ta seda ei teeks, aga niisama väljanäituse jaoks ei ole sobivat kohta.
“Kirjutasime ka projekti, et saaks teha mingi katusealuse ja saaks ka Hiiumaa inimene, kel kodus on väga palju huvitavaid autosid, neid seal hoida – oleks vihma, külma ja tuule käest ära saanud, aga see projekt ei läinud läbi – seda nagu arvati, et pole vaja ja nüüd me hoiame neid erinevates kohtades. Meil oleks siin ruumi olnud katusealuse jaoks küll.”
Urmas arvas, et paljudel võib alles olla vanu huvitavaid autosid, paraku oleme nii vaesed, et enamasti rändavad need vanarauda. Näiteks needsamad kaks tuletõrje­autot on kogu saarel viimased omasugused, uued on juba kõik väljamaalt toodud.
Praeguseks on Pielbergi kogus kokku oma 30 vana autot. Lisaks eelnimetatutele vanad Volgad ja villised, PAZ bussid. Ka kunagi Hiiumaa muuseumile kuulunud auto, mida tollane direktor Urmas Selirand ise tehasest toomas käis, on olemas. Mõni Volga on nii korras, et kui keegi tahaks, saaks pulmasõitugi teha.
Miks te seda teete?
MTÜ Hiiumaa Vanatehnika jätkab, Urmas ja Sander on ikka juhatuses edasi ja Hiiu Autotransi juures Polgus on klubi baas, kus klubilased soovi korral abi saavad. Hiiu Autotransi töökoja meestel aga on töös juba järgmine vana sõiduk, nõukaaegne leivaauto.
Urmas Pielberg ütles, et varuosadega probleemi pole – vanad mehed, kes teavad, et töökojamehed sellise asjaga tegelevad, toovad kodust kastidega ära kõik, mis eluajal korjatud. “Töökoja riiulid on seda nodi maast laeni täis – selles mõttes on hea teha,” ütles Pielberg. “Vene ajal olid need defitsiitsed asjad, aga meestel kodudes on ja toovad – ära ei raatsi ju ka visata, kui on muidu saadud.”
Vene autosid, mis tegemist ootavad, on Hiiu Autotransi õue peal palju. Kõik need on siinsamas Hiiumaal kuskil midagi teinud ja igaühel oma ajalugu selja taga. Näiteks busse on neli erinevat.
“Paljud küsivad, miks te neid teete, mis mõte sel on, aga samas, kui on valmis, siis on huvilisi palju,” nentis ta.
Järg leivaauto käes
Töökoda on Hiiu Autotransil põhiliselt selleks, et oma autosid remontida, aga tehakse ka teenust. Kui lugu tegemas käisime, oli parajasti üks puidu­firma HMPK metsaveok remondis, ratas alt ära. “Homme peab valmis olema, täna teeme ära – homme tuleb laev. Teatud firmad käivad meie juures ja me oma poistega aitame nii kui oskame. Ja kui parajasti tööd pole, siis on üks vana auto töökojas sees ja teeme kõik seda. See on nüüd üks selline vanem leivaauto. Tasapisi teeme – otsisime vanarauast ühe, teeme nina uuesti, see oli nii roostes… keevitame ja värvime,” rääkis ta. “Ja kui muud tööd pole, siis kõik tahaks ju siin vana auto juures olla – see on ju nii põnev – näed, kuhu see juhe läheb, aga välismaa autol sa ei näe midagi, siin aga jääb mõistus peale.”
Kui vanasti tarbijate ühistu poebuss katki oli, käiski selle asemel sihuke leivaauto – tagaluuk lasti alla, mammid istusid luugi peale ja sõidutati üles – leiva-, õlle- ja viinariiulid olid siis seal sees. Kiirus oli nii 50 kilomeetrit tunnis, aga kui poebuss oli katki, siis käis.
Selle leivaautoga sõitis üks vanem mees, Männamaa Raimo, teab Urmas. Kui tema ära läks, jäi auto seisma, aga Urmas ei raatsinud seda lammutada. “Meil on võimalused olemas, keevitused ja oskajad poisid, kes oskab elektrit, kes veel midagi. Selles mõttes on tore noortele poistele ka mingi pisik külge anda,” muheles Urmas.
Ja kuigi ta rääkis kogu aeg poistest, on töökojas ametis nii nooremaid kui vanemaid mehi ja selle üle on Urmasel hea meel. “Vaino, kui vana sa oled?” hõikas Urmas. “Kakskümmend viis,” hõikas Vaino vastu.
Hea meel, kui tagasi tullakse
Urmas Pielberg rõõmustab südamest iga mehe üle, kes Hiiumaale tagasi tuleb ja neid näiteid viimasel ajal on.
“Afonin Martin tuli linnast ära, kuus aastat oli, nüüd tuli naisega siia ja tahtis kaubabussi peale tööle. Ma ütlesin, et mis sa linnas tegid, tema, et ma olin lukksepp. Ma ütlesin, et unusta see kaubabuss ära, kui tahad, saad ainult töökotta – kutt oli õnnelik ja mina ka,” tõi ta ühe näite.
“Kõpust see Markus Gital on ka meil autojuht… Tahtis ju lammutajaks minna Soome, Anu ütles, mis lammutaja sa oled, unusta ära, sa pead tegema midagi muud. Aga nüüd on tubli poiss, silm särab ja tubli autojuht. Võttis hulk aega see õppimine, aga nüüd on ta kõvasti arenenud, nalja- ja huumorimees on ka ja väga tubli ja töökas.”
“Saksamaalt tuli tagasi Hinno Ants, elupäevad oli ära ja nüüd ka vanemad mehed tulevad tagasi. Oli kogu aeg Hiiu Kaluris autojuht, aga siis läks ära väljamaale ja nüüd tuli tagasi. Kanarbik Meelis tuli tagasi välismaalt, väga tubli autojuht. Temast võikski loo teha, tal on väga ilus uus auto, käib linna vahet, veab kaupa. Ja Kilgi Karla poiss Tanel tuli Hiiumaale tagasi ja meile tööle. Praegu on väga tubli, on kuller kaubiku peal ja veab pakke laiali. Meie oleme väga rõõmsad kui keegi tuleb,” võttis Urmas loetelu kokku.
Küsimusele, kuidas Hiiu Autotransil praegu läheb, vastas ta, et tööd on palju, aga juhte ei ole – sama mure, mis igal pool.
Tööd palju, juhte vähe
Selle aasta maikuus saab Urmas Pielbergil 60 eluaastat täis. Sirgus ta aga Kõrges­saares, lõpetas Lauka kooli, läks õppima Tallinna merekooli ja siis edasi Leningradi, ikka merekooli. Sõitis ka merd, kuni tuli armastus ja pere­loomine. “Kui oled mere peal kaheksa aastat nühkinud ilma tüdrukuteta, siis on armastus väga suur,” ütles ta.
See, kuidas meremehest peale Eesti taasiseseisvumist auto- ja veoettevõtte omanik sai, on ka omamoodi lugu. Urmase isa Ülo oli autojuht, onud ka – nii oli see amet tuttav. Ja siis hakkas Hiiu Kalur autoparki laiali jagama, et autojuhid ise sõidaks ja veaks. Autojuhid olid head, aga asjaajamist oli rohkem ja sealt see Hiiu Autotrans välja kasvaski.
“Hiiu Kalur lagunes ja auto­majand läks laiali, autod müüdi ära, aga autosid oli ikka vaja ja siis meie ostsime tagasi ja hakkasime vedama.” Esimene klient oligi Hiiumaa Tarbijate ühistu ja Hiiumaa leivavedu. Coop Eesti on tänaseni suurim koostööpartner ja Autotrans veab kaupu üle Eesti nende kauplustesse. Taastatav leivaauto oligi üks ettevõtte esimesi veokaid, mida nüüd ajaloo jaoks soovitakse säilitada.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411