Reede, detsember 10, 2021
 

Rännak putukate võlumaailma ehk kohtumine Urmas Tartesega

Piret Eesmaa
Möödunud laupäeval said Kassari rahva­majas lapsed ja nende vanemad tutvuda putukateadlase elu ja ametiga. Tuleviku leiutajate klubi neljanda töötoa viis läbi bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes.
“Lapsena oli üks mu lemmik­tegevustest lehmakoogi sees toikaga sonkimine ja sita­sitikate otsimine,” alustas Urmas Tartes ning soovitas kõigil, keda putukad huvitavad – ja millist last ei huvitaks! –, seda suvel kindlasti teha.
“Kui aga Louvre’is käies püüdsid minu tähelepanu kuulsatel maalidel eelkõige putukad, siis mõistsin, et minu pühendumus on seal,” jõudis jutustaja välja selleni, kuidas temast lõpuks putukateadlane sai.
Teadlase töö mitu nägu
Vahvasti selgitas ta lastele, mida tuleb teadlaseks saamiseks ja saades kõige rohkem teha – õppida, õppida ja siis aina edasi õppida. Samuti paljastas ta ameti ootamatuma poole: tuleb valmis olla kaamera ees esinemiseks. Selle väite ilmestamiseks jagas ta fotosid endast erinevatele telekanalitele intervjuusid andmas ning ka klippi “Ringvaatest”, kus koos Marko Reikopiga putukaid sööb.
Edasi aga laskus Tartes juba teadustöö sügavamatesse soppidesse ning jutuks tuli aparaat, millega ta ülikooli ajal putukate hingamist uuris. Tuleb välja, et see pole neil sugugi nii rütmiline nagu inimestel ja putukad võivad lausa mitu päeva täitsa hingamata olla. Jutu vahele värvisid lapsed Inga Tartese elutruid putuka­joonistusi ja kõige lõpuks suundusime koos õue “välitöödele” ehk lumeputukaid otsima ja pildistama.
Teadlane ja fotograaf
Oma 24-kilose fotokoti kõrval selgitas Urmas, kuidas putukate uurimiseks ongi peamiselt kaks võimalust – püüda nad kinni või teha neist pilti. “Fotode juures on hea see, et nende abil saad uurida putukaid oma elukeskkonnas ja igapäevastes tegemistes.” Tartes tegelebki ise praegu kõige rohkem pildistamisega ja on üks väheseid, kui mitte ainus teadlane maa­ilmas, kes nii süstemaatiliselt lume­putukaid jäädvustab. Nüüdseks on ta käinud neid pildistamas Eesti eri paigus, aga ka Saamimaal ja Alpides ning võib fotodele jäänud lume järgi eksimatult öelda, milline putukas kus pildistatud on.
Fotograafina on ta pälvinud 2009. aastal Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year ehk Aasta Loodus­fotograafi tiitli kategoorias “Loomad oma elukesk-­
konnas”. Auhinnatud fotol on näha täiuslikult välja joonistunud struktuuriga lumehelbed, millel kõnnib lumekirp.
Muinaslugu putukais
Makrofotosid putukatest ja lumest oli teadlase põhjatus arvutis kümneid ja kümneid. Üksteise järel avas ta neid ja võttis meil sõnad suust. Võib-olla oli see maagiline jõuluaeg ja iga päev loetud jõulujutud, aga mõte liikus kohe just seda rada pidi – millise imelise jõulujutu saaks neist lumehelvestest ja putukatest, kui keegi oskaks fotodele vastava loo juurde mõelda! See peaks olema selline lugu, mis on ühekorraga täiesti päris, aga mõjub nagu jalutuskäik võlumaailma. Samamoodi nagu Tartese fotod. Suur osa nende lummusest on kindlasti see, et need on teadus ja kunst ühekorraga. Liiatigi mõtleme putukaist tihti ju pigem kui koledaist, väga tihti hirmutavaist, parimal juhul tavalisist igavaist olendeist, ent neil fotodel tundusid nad nagu täiesti imelised olevused ühel võrratul muinasjutumaal.
Puugid pole süüdi
Ka Tartese tarkused sääskedest ja puukidest värvisid muidu pigem musta pildi lausa üsna valgeks. “Sääsed on inimese jaoks üks väga hea võimalus osaleda eluringis, ilma et peaks selleks surema,” lausus ta, kui jutujärje neile igavestele “jaanipäeva rikkujatele” viinud olin. Põhjalikumalt teemasse laskudes selgitas ta ka, kuidas inimene teeb ise väga palju selleks, et sääski ikka maailmas palju oleks. Seda mõtet illustreeris ta fotodega seisva veega kunstlikest veekogudest, autorehvide hunnikutest ja metsaraiesmikest, mis kõik on sääskedele suurepärased paljunemis- ja elukohad. Tegelikult oli tal olemas terve pikk ja põhjalik esitlus sääskedest. “Selle kokkusaamise võime teha maikuus, kindlasti tuleb saal täis,” naljatas ta, ent kinnitas, et veregrupist ega rahvusest see, kui palju sääsed sind söövad, ei sõltu.
Puukide kohta lausus Tartes: “Mina olen puukide advokaat!” Ta selgitas, kui raske on nende putukate elu: “Hommikul tõused üles, ronid kõrre otsa ja hakkad ootama, et keegi läheks mööda.” Nimelt on puukide liikumis­ulatus väga piiratud ning nad saavad süüa ainult siis, kui keegi, mõni loom, nad sealt rohukõrrelt peale korjab. Selleks, et paljuneda, peavad emas- ja isaspuuk sattuma samale loomale ja tagatipuks tuleb 2000 munetud munast pisike puuk vaid 20st. “Väga raske elu,” kinnitas ta. “Õnneks inimene ikka natuke aitab neid ja peab loomi, kes aitavad puukidel inimeste juurde jõuda.”
Tulevikutoit
Põgusalt jõudsime vestelda ka kuumal tulevikuteemal – kas putukatest saab meie iga­päevane toit? “Putukaid sööme me juba praegu kogu aeg,” kinnitasid abikaasad Tartesed kui ühest suust. “Mida ökom toit, seda rohkem on seal putukaid sees,” selgitasid nad. Ja kuigi ka Eesti putukatest on võimalik päevane toitainete vajadus kätte saada, näiteks viiest maipõrnika tõugust piisab kogu päeva valguvajaduse katmiseks, teadis rääkida üks kohalviibijaist, siis ikkagi ei pea Tartes seda Eesti kliima tingimustes kõige tõhusamaks toiduks.
“Loomaliha on meile väärtuslikum, sest loom on meie eest seedinud ära midagi, mida meie ise ei seedi, putukad söövad sedasama, mida meie,” tõi ta peamiseks põhjuseks, miks tema on veendunud, et liha on inimesele parim valguallikas.

Tuleviku leiutajate klubi
on huviring lastele ja lapsevanematele, kus tutvutakse ametitega, millega muidu igapäevaselt kokku ei puutu ja mis võiksid tulevikus olulised olla.
Kohtumised toimuvad kaks korda kuus Kassari rahvamajas.
Järgmine kohtumine öko­toksikoloogiga leiab aset juba sel laupäeval kell 12.
Infot töötubade kohta leiab ka FB grupist Tuleviku leiutajate klubi.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411