Reede, november 5, 2021
 

Pühalepa kirik-monumendist

Jüri Pärn
Oktoobri viimases Hiiu Lehes kiitsid Bobik ja Elektrilevi, et oktoobritorm säästis Hiiumaad. Päris terve nahaga me siiski ei pääsenud. 22. oktoobri paiku sai Pühalepa kirik paugu sealt, kust keegi seda oodata ei osanud – torniluugi kõrvalt eraldus üsna suur seinakrohvi tükk ja lõhkus 10 katusekivi. Asenduskivid on kirikus küll olemas, kuid ilmselt ei jää see tükk viimaseks. Pildistasin seal oma järge ootama jäänud krohvilatakat, aga puutuda seda ei julgenud. Mõni asjatundja peaks selle nüüd kiiresti üle vaatama ja otsustama, kas saab seda kindlustada või peab selle eemaldama. Üle koputada tuleks kogu torn, sest peatselt irduvat krohvi võib seal olla mujalgi. Üks koht on otse peaukse ees, kust natuke on ka juba alla tulnud. See küll kukkudes katust ei lõhu ja sealt pähesaaja võib isegi ellu jääda, kui mütsi kannab. Aga parem ikka, kui sedagi defekti poleks. Ka mujal on seinad varisemisohtlikud.
Huvitav, miks tuli see tükk alla just nüüd, kui teatati rõõmu­sõnumist, et Hiiumaa enda Vabadussõja monumendi ehituseks raha saadi? (Minu arvates küll Eesti koledaim, aga see selleks – maitse asi.) Ja isegi kirikuaias kaevamistele asuti.
Kas pole sellega tehtud meile justkui üks peenetundeline vihje? Üleskutse mõelda väärtushinnangutele ja prioriteetidele? Et kas on ikka õige küsida ning anda raha uute asjade püstitamiseks, kuni olemasolevad meie kõigi silme all lagunevad?
Mina igatahes küll ei küsiks ega annaks.
Pühalepa kiriku kohta on mitu mu välismaalasest tuttavat küsinud, et miks ta selline on? On see mahajäetud kirik? Kas seal pole tegutsevat kogudust ja riik selle eest ei hoolitse? Olen siis neile selgitanud, et erinevatel põhjustel on kogudus lihtsalt kokku kuivanud ja riigil on tähtsamaid rahanõudvaid tegemisi (nt naaberriigi heidutamine).
Soomlastel on sellist asja raske mõista, neil on kiriku rahastamine teisiti korraldatud, kuna rahvas ja riik leiavad, et kogudused ei aja mingit omaenda sala- ning eraasja, vaid tegutsevad riigi ning ühiskonna üldiste ja ühiste huvide nimel.
Mida siis turistid meil näevad? Kiriku seinad hallitavad ja neilt kukub krohvi, aknad lagunevad, tornikiivrilt lendleb iga suurema tuulega laaste, seejuures nii vanu kui uusi. Nimelt mõni aasta tagasi tehti kiivrile küll 8000eurone remont, aga nüüd paistab see taas läbi ning linnud pääsevad jälle sisse pesitsema.
Meie riiklik muinsuskaitse selliseid pisiasju ei märka või ei tee märkama või kui märkabki, siis laiutab lihtsalt abituna käsi. (See asutus on minu hinnangul üldse üsna tühi koht, eriti Hiiumaal, selle kinnituseks võin teha oma kogemuste põhjal vähemalt kümmekond piltidega lehelugu.)
Ometi on Pühalepa kirik tegelikult ühtlasi ka Eesti Vabadussõja monument. Seda juba 1922. aastast, mil A. Karo maalis kirikusse tahvli “Sõjas langenute mälestuseks”. Sellel on jäädvustatud peale kohalike Suure sõja inimohvrite ka kaks Pühalepa kihelkonnast pärit meest, kes on surnud Vabadussõja aastail.
Kahjuks rahausulised eestlased põlgavad teda vist võõraks, võõra usu templiks. Kuigi võõrad parunid-krahvid ja rüütlid on meilt ammu lahkunud ning täna kuulub see kirik meile kõigile. Ja oma Kunilaid, kes Kärdla kiriku remonti rahastasid, igasse kihelkonda ei jagu.
Nii jääbki meil üle üksnes kahetsevalt õhata, mida kõike saaks Pühalepa kiriku juures ja kogu Hiiumaal ära teha sellele uuele monstrumile “leitud” poole miljoniga… Võrdluseks meenutan, et Eesti peamuinsuskaitsja Siim Raie kirjutas paari aasta eest, et vaid 4,6 miljoniga saaks korda kõik Eesti riigikaitsealused ehitusmälestised. Aga mis parata, tegijatel on uusi asju muidugi huvitavam teha kui vanu parandada. Pühalepa kirik peab oma paremaid päevi edasi ootama.

Jüri Pärn
sõjaajaloo uurija

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411