Reede, november 26, 2021
 

Eesti kõige jämedam pöögipuu

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Tänavune sügis pakkus päris ilusaid pöökide sügisvärve. Vahel jõuavad külmad enne jaole, vahel ilmneb värviline leherüü alles oktoobri viimastel päevadel. Sedakorda kiirustasid üldse kõik lehtpuud varem talvele jääma. Kas oli süüdi jahe september?
Oktoobri jooksul võis imetleda punaste pöökide ruske­oranžiks muutumist, roheliste tumekollaseks moondumist. Ilus tõesti! Ehkki see ilu kestab täies hiilguses vaid paar-kolm päeva.
Viinakuu lõpupäevil Saare­maale jõudes lootsin näha sealse Kuressaare lossihoovi pöögi piduehtes võra. Kuid jah, jäin natukese hiljaks. Lossi­pargi pöögid siin lõunas olid veel punakad-kollased, ent selle suure puu olid tugevad meretuuled juba peagu paljaks riisunud. Vaid võra laiuval alumisel osal kollendas lehine seelik. Piisas aga sellestki. Vaated pöögile ja pöögi alt linnusele olid iga­tahes kaunid.
See pöögipuu on üldse Eesti kõige jämedam pöök, tüve ümbermõõt ligi kolm ja pool meetrit. Tüse tüvi kannab jässakat võra, maa peal roomleb kui madudest juurtepundar. Tal hakkab seal kaevu ja kivimüüri ääres vägisi kitsaks kiskuma…
Huvitav, kui vana see nii põlise moega puu võiks olla? – küsisin endamisi, talle lähenedes. Paarsada aastat ehk ikka? Selgus, et üldsegi mitte! Silt kõrval teatas, et see harilik pöök on istutatud
20. sajandi esimesel kümnendil. Nõnda nooruke siis ju veel! Pöök ei ole küll nii pikaealine kui tamm, ent võib loota, et teise sajandi elab tema seal rõõmsasti veel. Ja kosub aina jämedamaks. Kui muidugi siia kitsikusse ära mahub. Vaadates oma 1999–2001 samast klõpsatud pilte, on märgata, et ta tüvi on vahepeal tüsedamaks paisunud.
Kõikjal laia võra all maas vedeles varisenud lüdisid ja kolmnurkseid pähkleid. Pähklid olid aga üha seest tühjad.
Sai tehtud ka väike tiir ümber kastelli. Nii lagedaks on ikka bastionidekünkad kraabitud… Jah, muidugi, ajalooliselt oligi ju kindlus puudeta. Hiljem vohas peale aga lausa tihe mets. Nagu võib näha nõukaaegsetelt ülesvõtetelt. Selle sajandi algul hakati puid järjepanu maha raiuma. Esialgu jäeti veel mõni saluke, mille varjus oli nii meeldiv istuda ja linnusevaadet nautida. Siis aga kaotati needki. Nüüd sinna lagedatele küngastele ei tõmba teps mitte. Parem jalutada lossipargi varjukatel teeradadel. Lossipark on omaette väärtus ja selle kallale muidugi ei minda. Ikkagi üks kuurortlinna ajaloo mälestis.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411