Reede, oktoober 8, 2021
 

Sügisesel kodupuisniidul

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Ühel sügise alguse päeval võtsin üle mõne aja ette käigu metsa taha kodupuisniidule. Kaasas fotoaparaat.
Imelik, kuidas läbi objektiivi vaateid ja teravusi sättides märkad korraga justkui paremini seal leiduvat. Ja hiljem mõnd õnnestunumat pilti vaadates imestad, et vahi kui ilus ikka tegelikult. Mis sest, et sookased juba raaguvad, sanglepadki hõredad ning maas valdab peamiselt vaid ädalarohi ja langenud lehed.
Lodjapuu on muidugi see üks kõikse uhkem. Ehkki röövikutest peagu paljaks järatud, punab ta võrseil mõni viljakobar kui tehislik lakitud plastist kaunistus. Ja porssade isasurbade alged, piklikud soomusmustrilised rusked teravikud on lähedalt vaadates ikka õige erilised. Nagu tegelikult on eripärane see põõsaliik üldse. Nii ainuomase lõhnaga, nii kuidagi võõra­pärase lehestikuga.
Näe, ja tedremarana kollaseid õietäppe helendab mitmel pool endiselt. Ka mõni hilistunud sarik-hunditubaka õis on veel alles. Ning peetri­lehe pikkadele vartele klammerdub paar sinilillat nutti.
Sellega on aga niiöelda looduslikud huviväärsused ammendatud.
Küll on ikka hea, et ma siia ühtteist muud olen juurde susanud. Sügisese puisniidu pärliks on vaieldamatult sinised emajuured. Ida-Eesti luhtade haruldaseks jäänud liik, mille seemneid siia nelja aasta eest külvasin. Nüüdseks on taimed õitsemisikka jõudnud. Ehkki sügavtumesinised püstkellukad nii hilja enam eriti avaneda ei taha, on ka need värtnakujulised prisked nupud ütlemata kaunis ja silma­paistev vaatepilt.
Omaette toredad on niidule istutatud siberi võhumõõgad. Nende peente lintjate lehtede pahmakad mõjuvad õige eksootiliselt. Raske uskudagi, et selline tegelane on Eesti looduse omamaine asukas ja kasvas varemalt Hiiumaagi puisniitudel.
Üllatuse pakkus luuderohi. On teine samblase sookase­tüüka otsa turninud, latv justkui küsivalt ringi vaadates, et kuhu nüüd edasi? Luuderohul on Hiiumaal kõigest kaks jäänuklikku looduslikku kasvu­kohta – seal läänes, Kõpus. Inimese poolt istutatuna tunneb ta end järjest paremini igal pool mujalgi. Arvatavasti ilmestavad igihaljaste luuderohtude lehestikupolstrid tulevikus ka minu kodupuisniidu kaskede ja leppade tüvesid.
Kraavipõhja täidab teinegi kõpumaine haruldus, loim-vesipaunikas. On teine juba niiskele niidualalegi edasi roomamas. Oma karvaste lehevarte otsas läiklevate pisikeste “taldrikutega” näib see taim meie looduses täiesti kordumatuna. Sügisel värvuvad lehelitrid helekollaseks.
Muide, kui varem arvati vesipaunikas sarikaliste sugukonda kuuluvaks, siis nüüd on sootuks araalialiste hulka paigutatud. Seega kasvab meie Läänesaarte lääneservas kodumaisena tervelt kaks liiki araalialisi: seesama rohtne vesipaunikas ning igihaljas puitliaan luuderohi.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411