Reede, oktoober 8, 2021
 

Nelja Nurga Galerii: Padjast, tekist ja klaasikunstist

Kati Kukk | Hiiu Leht
Nelja Nurga Galeriis avatud näitus “Padjast-tekist” ajendas kommentaare küsima klaasikunstnikult ja galeristilt Kalli Seinalt.

Mille poolest Andra Jõgise ja Maarja Mäemetsa näitusetööd on erilised?

Kalli Sein: Andra ja Maarja on mõlemad väga tugevad ja andekad noorema generatsiooni klaasikunstnikud, neil kummalgi on kogemusi ja kokkupuuteid erinevate klaasitehnikatega nii Eestis kui ka mujal ja aukartustäratav näitustel osalemise loetelu. Seda vahvam on, et Hiiumaal on neil esimene ühisnäitus kahekesi koos ja ka täiesti uued, selle näituse jaoks tehtud tööd.

Näituse pealkiri – padjast-tekist võtab esemed teemana kenasti kokku. Andra, kes töötab Kunstiakadeemias, on teinud tööd sulatustehnikas – võtnud kipsvormid voodilinadelt, suutes detailideni edasi anda tekstiili faktuuri ja siis oskuslikult kasutades erinevaid värvilisi lehtklaase, suutnud luua graafiliselt tundlikud “klaaspildid”.

Tema tööde puhul on imetlusväärne see tööde detailsus – see eeldab püsivust-pühendumist ja peent tööd, et võtta täpne vorm ja siis klaasi sulatades, söövitades, maalides – anda lõplik lihv.
See on üsna keeruline ja taoline klaaspilt on erinevates valgustes väga vahva dekoratiivne element.

Maarja jälle – teisalt – möllab kuuma klaasipuhumisahju juures ja on Olustvere meistri kaasabil suutnud viia materjali klaaspadjad – see pole tehnikat arvestades üldse iseenesestmõistetav. Klaasimulli padja kombel kandiliseks saada ja seda kõike 600–1000kraadise materjaliga töötades, on nõudnud palju katsetamist. Klaaspadjad on efektsed ruumielemendid – kasutatavad nn pildiraamina või reisimälestuste kogujana.

Noored kunstnikud on loomult täiesti erinevad ja see tuleb ka nende töödest väga hästi välja.

Kuivõrd nendes töödes paistab välja nende tegija, noor põlvkond, kas noori klaasikunstnikke tuleb juurde vähe või palju?

Need tööd näitavad väga hästi, et praegu on Eesti klaasikunst väga heas seisus, hoolimata kõigist raskustest, näiteks, et ei ole tehast. Klaasikunstnikke tuleb peale pigem vähe, kuid see eriala on üsna keerukas ja paljutahuline. Selle viljelemine nõuab masinaid ja ressursse – siis juba need, kes selle eriala valivad, on tavalisest julgemad ja pealehakkajamad. Praeguste tudengite ees on maailm lahti, käivad õppimas, praktiseerimas, konverentsidel, teevad näitusi. Viimase aastakümne jooksul on kolleeg Eili Soon teinud Olustvere Maamajanduskooli juures ära väga suure töö ja aidanud seal sisse seada klaasipuhuja õppe, mis on andnud paljudele noortele klaasikunstnikele ka võimaluse ise kätt proovida ja arusaamise klaasipuhumiskunstist.

Kui omal ajal sai klaasipuhumist teha vaid kas tehase Tarbeklaas juures või NSVL teistes klaasitehastes, siis nüüd on väikeste töökodade paindlikkus ja uued kvaliteetsed materjalid andnud noortele palju valikuvõimalusi.

Seda näitust on eriline rõõm veel selle pärast tutvustada, et klaasikunstnikele on Hiiumaa ikka omamoodi oluline – algas ju siin Hütil Eesti alade klaasitööstus aastal 1628.

Millest tunned ära algaja, millest meistri?

Klaasikunsti puhul on algajat suhteliselt lihtne ära tunda, sest klaasi töötlemine on väga tehniline, seal on väga palju vaja taustateadmisi ning arusaamist materjali iseloomust. Näitusel olevad tööd on sellised, millega algaja ilma põhjalike teadmiste ja kogemusteta kindlasti hakkama ei saa. Klaas ei anna ennast algajale kergelt “kätte”.

Kui palju klaasikunsti juures on kunstniku ideed-plaani, kui palju juhust ja kui palju klaasipuhuja tööd? Teadmisi, kogemust, julgust…?

Klaasikunstis on väga palju erinevaid tehnikaid, valdavalt saab neid teha kunstnik ka üksinda – klaasisulatus, vitraaž, graveerimine, lihvimine jne. Kuid klaasipuhumise juures on väga oluline kunstniku ja meistri-klaasipuhuja koostöö, klaasipuhumine on pea alati meeskonnatöö, sest töötama peab 600–1000kraadise sulaklaasiga ja kiiresti, kasutades käteosavust ja gravitatsiooni, üksinda saab ehk vaid väiksemaid asju teha.

Kunstnik annab idee-visiooni ja koostöös klaasipuhuja-meistriga hakatakse välja töötama töövõtteid, kuidas soovitud ideed saavutada. Sageli peab tegema kompromisse ja väga palju katsetusi. Kuid see on väga põnev protsess. Õnneks on viimastel aastatel Eestis juba mitu kohta, kus saab klaasipuhumist vaadata ja mõnes kohas isegi ise kätt proovida.

Klaasipuhujaks nii lihtsalt ei saa – isegi kaheaastase tiheda õppe järel võib heal juhul kvalifitseeruda klaasipuhuja abiks. Meistriks võib saada ehk alates kümneaastasest kogemusest.

Mis teeb klaasist põneva materjali?

Klaas on põnev seepärast, et tal on nii palju võimalusi ja ta pakub alati üllatusi – kunagi ei või tulemuse peale kindel olla. Klaasil on iseloom ja salapära. Vastandlikkused – külm-kuum, pehme-jäik, habras-tugev, läbipaistev-läbipaistmatu – see annab lõputu varieerimisvõimaluse ja pidevat avastamisrõõmu.

Mis on meeldejäänumad-vaimustavamad klaasist tehtud teosed, mida oled näinud?

Viimati nägin suurepärast tööd aastal 2018 Jaapanis rahvusvahelisel klaasibiennaalil – see oli biennaali võidutöö, Jaapani kunstniku teos. Ja vaimustav oli see seetõttu, et ma ei ole suutnud siiani välja mõelda, kuidas see tehtud on. Ilusat klaasikunsti on väga palju ja Eesti klaasikunstnikud teevad väga kauneid ja maailmas auhinnatud töid. Loodan väga, et neid saab kahe aasta pärast – 2023 suvel taas Reigi pastoraadi näitusel näha. Siis on Hüti Klaasikojal taas ümaram aastapäev.

Milline on Eesti klaasikunst naabermaade taustal?

Seda ma täpselt ei oskagi öelda, sest igal maal on veidi erinevad traditsioonid ja kunstnikud paistavad silma erinevate tehnikate ja stiilidega. Ma arvan, et Eesti klaasikunstil on oma väga tugev sõnum ja tegelikult tehakse naabermaadega ka väga palju koostööd ning ühisnäitusi, nõnda, et ei oskagi neid kuidagi ritta seada. Eesti klaasikunstnikud on maailmas saanud esikohti peamiselt pate-de-verre-tehnikas töödega ja see koolkond on Eestis vaieldamatult väga tugev. Seda õpetas EKAs aastaid Mare Saare, keda ja kelle tegemisi võib praegu suviti näha Peeter
Rudaši Laugu klaasikojas Saaremaal. Ka tehakse siin väga kenasid ja põhjamaiselt kargeid klaasskulptuure ja -installatsioone.

Küsis KATI KUKK

Näitus “Padjast-tekist” jääb Kärdla Nelja Nurga Galeriis avatuks oktoobrikuu lõpuni ja on külastamiseks avatud reedeti ja laupäeviti
kell 11 kuni 15.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411