Reede, oktoober 15, 2021
 

Karja kirik paelub paganatki

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Saaremaa on üks eriline maa. Seda ilmsemalt tajud, kui pole sinna juba paar aastat sattunud. Mis sellest, et kiviga visata ülemerenaaber.
Sel oktoobrialguse päeval juhtus lõpuks üks väike põige üle Soela siiski sinna “kenade maale”. Tõesti on ta kena. Päiksesäras nõnda värvi­kirev kui oleks, noh, ütleme Lõuna-Kanadasse jõudnud. Tänavu on üldse puud-põõsad erakordselt kirkalt värvunud. Saaremaa on niigi laialehiste puude rikas, nüüd ilmnes aga, kuivõrd ohtralt seal vahtrapuid kasvab. Tavaliselt rüütavad nad end lihtsalt hõõguv­kollaseks, nüüd lõõmavad paljud eredas punas. Justkui täitsa Ameerikas, tõepoolest! Nagu polekski tegu vahtrate, vaid kaugemaa eksootiliste nüssade või ambrapuudega.
Ühe päevaga jõuab sel suurel saarel näha paljutki. Suisa atlantilise moega Sõrveni välja. Üllataval kombel jättis ühe tugevaima mulje Karja kirik. Ehkki ma mingi kiriku­inimene pole. Saaremaal on ju see kadestamistväärt dolomiit. Dolokiviplokkidest ehitised loovad vahemerelist muljet eeskätt Kuressaares. Aga mujalgi. Ja mäherdusi raidkunstivorme neist loodud on! Heaks näiteks Eestis ainulaadsed maakirikud. Lähemalt tutvunud pole ma neist õieti ühegagi. Kaarma ja eeskätt hilisromaani sugemetega Valjala tasuks kindlasti kunagi üle kaeda. Miskipärast huvitas mind enim aga Karja kirik.
Õhtuloojangus, tagasiteel Hiiumaale, põikasime tolle juurest läbi. Ega hoone eemalt vaadates väliselt ju millegagi just hiilga, on üsna lakooniline. Kuid pehmes õhtupaistes joonistusid iseäralise iluga välja tema raidreljeefid. Just lääneportaalil. Esmalt jäi pilk uksepakule. Paremalt poolt sajandite jooksul loendamatutest astumistest lohku kulunud. Ning seejärel muidugi need sambad. Kummalgi küljel kaks poolsammast, kapiteelidel filigraansed viinapuulehed. Veidral kombel ehib üht vasakpoolset aga sootuks teistsugune lehtede reljeef. Mis lehti need kujutavad? Arvatakse, et võibolla jalakalehti. Ja et siin on seos kohaliku maarahva ülikkonnaga. Kuni Jüriööni oli Saaremaal peamine võim veel kohalike käes. See peegeldub ka kiriku raiddetailides. Nõnda said kokku võõrapärane ja kohalik.
Vaatasin seal neid kapiteele ja üritasin taibata, et ei ole need miski uueaegne historitsism, vaid hästi säilinud vana seitsmesaja aasta tagant. See juba on midagi…
Muide, Karja kiriku reljeefid valmisid Ojamaalt tulnud meistrite käe all. Hoone sisemus peidab nii mõndagi veel, lisaks saja aasta eest taas avatud maagilisi laemaalinguid. Uks oli sel õhtul lukus. Muidu, mine tea, ehk oleksin sissegi astunud?
Lõunaeeskoja ukse kohal on aga kõigil alaliselt näha Kolgata reljeefskulptuur, mis varem asus läänesissepääsu kohal. Keskaegselt ja ehk maalähedaseltki natukese kohmakas, suisa isegi muhe. Kuigi teemaks ristilöömine ja surm.
Väike Karja kirik on asjatundjate jaoks mõneti mõistatuslik. Miks oli sel maakohas asunud sakraalhoonel algselt lausa neli sissepääsu? Ja miks nii rikkalikult dekoreeritud, millega ainult Tallinna linna kirikud võistelda suutsid? Arvatakse, et selle kiriku tähtsus oli märksa laiem kui vaid kohaliku kihelkonnaga piirduv.

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411