Teisipäev, oktoober 26, 2021
 

Intervjuu parima vabatahtliku Elmo Viigipuuga

KATRIN KIVIVUORI
Elmo Viigipuu on Hiiumaa kogujate seas teada-tuntud ja hinnatud inimene. Oktoobri algul pälvis ta auväärse Hiiumaa aasta parima vabatahtliku laureaadi tiitli.
Katrin Kivivuori vestles 1. oktoobri kaunil sügis­päeval Elmoga tema hobist ja vabatahtlikust tegevusest.
Alustuseks läheks küsimusega ajas tagasi – miks just filateelia?
Elmo Viigipuu: “Miks just filateelia, seda on keeruline öelda. Esimese markide albumi sain ma kuskil algkoolipäevil. Nõukogude ajal oli see üks populaarsemaid hobisid, mida reklaamiti ja tehti. Natuke tõsisemalt sai filateeliasse süvenetud keskkooli ajal. Ja ka filateelia­näitusel osaletud 1975. aastal Haapsalus. Siis tuli paus, kõrgkooli ajal ma ei tegelenud markidega. Aga kui siis mind pärast kõrgkooli Hiiumaale suunati, siis otsisin siinsed margikorjajad üles ja liitusin nendega, see on siis 1981. aasta sügisel. Siis oli margikogujaid natuke rohkem, nõukogude ajal kasutati sellist vigurit, et filateeliahuvilistele loodi võimalus teatavate markide saamiseks ainult siis, kui olid klubi liige, muidu ei olnudki üldse neid võimalik saada. Ja see innustas liige olema, sellega kaudselt suurendati liikmete arvu. Kogujal on tähtis saada kõik margid kätte, mida ta endale vajalikuks peab. Sellest ajast olengi kohaliku organisatsiooniga seotud. 1986 valiti mind sinna etteotsa ja see on ka siiamaani kestnud. Seoses tervisega tahaks ameti maha panna, aga ei tea veel, kellele üle annan.”
Filateelia on Sinu kirg ja hobi, mida see annab lisaks margikogule?
Elmo Viigipuu: “Sellega on nii, et kui ikkagi midagi koguda ja sellega natuke tõsisemalt tegeleda, siis tahad asjast põhjalikumalt teada saada. Et mis seal markidel on, mis puhul need on välja antud; miks on mingisuguseid erinevusi, et miks nad ei ole kõik ühtemoodi välja tulnud jne. Ning kui veel põhjalikumalt hobiga tegeleda, osaledes näitustel, siis on vaja teada, kuidas välja­panekut kujundada, kuidas sisu ritta panna, siis on selline loominguline moment juures. Seda kahjuks ei tee kõik kogujad.”
Koolitatud žüriiliige
Elmo Viigipuu on olnud pikka aega tegev filateelianäituste žüriides näitusekogude hindamisel. See oli aasta 1993, kui Soome filatelistide liit otsustas oma Eesti sõsar­organisatsioonile teha sellise kingituse ja koolitada välja kaks žürii liiget, kes näituseid ja kogusid oskaksid hinnata. Kujunes välja niimoodi, et käima hakkas seal koolitusel Elmo üksinda. Toimus see tollal nädala­vahetustel, soomlased maksid kõik kulud kinni, alates Tallinna sadamast. Elmo kasutas seda soodsat võimalust, et valdkond endale teatavas mõttes veel põhjalikumalt selgeks teha. Sealtsaadik on ta olnud hõivatud ka kogude hindamisega. Peaaegu igal aastal on olnud vähemalt ühe kogu hindamine, mõni aasta ka rohkem. Elmo lisab, et alates 1993. aastast oligi nii, et kuna Eestis hindajaid ei olnud eriti, rakendati teda päris palju. Ja kuna ta oli saanud ka koolituse, tundis ta ka kohustust käia võimaluse korral näitust hindamas. See on tema enda sõnul läbi aegade olnud mitte niivõrd ajamahukas, kuivõrd rohkem vastutusrikas ja tõsine tegevus­valdkond.
Küsimusele, mille üle ta oma kogus eriti uhke on, vastas Elmo, et konkreetset postmarki ta ei oskagi nimetada. “Minu jaoks oli üks oluline kogumisteema ajaperioodist kui Nõukogude Liidust kujundati Eesti Post, see on siis alates 1980ndate aastate lõpust kuni 90ndate aastate alguseni. Mul on kogus mõned reaalsed postisaadetised. Olen seda valdkonda hoolega jälginud, olen palju uurinud ja selle teemaga näitustel esinenud. Selles teemas on mitmed asjad mulle meelepärased, sest ma tean, et need ei ole mitte kogujate poolt kunstlikult ise tehtud, vaid reaalses postikulges toiminud.”
Veel lisab ta, et tal on kogus mõned toredad asjad Läänemaa ja Hiiumaa postiajaloost. Näiteks Kärdla telegraafist üks telegramm aastast 1879. Märkimist väärib, et Kärdla telegraaf alustas 1878, nii et see üks pisike ilmetu paberi­tükk on kohe järgmisest tegevusaastast. Väheusutav, et neid maailmas väga palju järgi on.
Midagi niisugust, mis Elmol väga hingel oleks, et ta ihaldaks seda saada oma kogusse, ei ole. Tema sõnul seab iga koguja endale ise piirid – mõtleb läbi, mida ta kogub ja mida ei kogu, et jääda endale jõukohaste võimaluste juurde. Aja jooksul võib see muidugi ka muutuda. Sellepärast näiteks ta Eestiaegseid postmarke nii väga ei kogugi, sest seal on mõned nii haruldased asjad, mida ei saa endale kunagi osta, kuid ilma milleta ei oleks kogu nii täiuslik.
Tänapäeval on riigi­markide kogumise kõrval populaarne temaatiline filateelia, kogutakse mingil kindlal teemal. Selliselt kogudes saab olla paindlikum, kattes väga haruldased asjad muudega, mis nii lootusetud ei ole.
Kogujate seltsi vabatahtlik
Vabatahtlik tegevus on Elmo Viigipuu jaoks olnud loomulik olemise osa. Hiiu Kogujate seltsi eestvedaja on ta olnud juba üle 30 aasta. Regulaar­sed kokkusaamised toimuvad kord nädalas laupäeva hommikuti Uue tänava apteegimaja teisel korrusel.
Mõnevõrra huvitavad on olnud olukorrad, kui saab kogumisüritusel postkaardi või ümbriku, mis on saadetud oma sugulasele, aga see on kuidagi ringlusesse sattunud. Või avastada teiste inimeste kogudest, et mõne foto peal on sugulased või tunned osta.ee-s ära tuttava inimese, kelle pilt on sinna müüki pandud ei tea mis radu pidi.
Nõukogude ajal oli tähtis see, et seltsi kaudu realiseeriti kogujatele mõeldud marke. Ajakirjanduslevi tegeles tollal markide levitamisega ja selle ala eestvedaja Herman Kalmus  tõi margid, mis kokkusaamistel välja jagati. Uuemal ajal selts enam markide vahendamisega ei tegele, igaüks saab neid osta otse postkontorist või tellida endale kust saab. Nüüdsetel kokkusaamistel vahetatakse marke, näidatakse, mis vahepeal ollakse saanud, kui on käidud kuskil filateeliaüritusel, näitustel, siis jagatakse muljeid.
Eestis on üheks kõige olulisemaks ürituseks filatelistide kokkutulekud. Seal siis müüakse, vahetatakse, vaadatakse… Üleriigiliste üritustega on Elmo sõnul see paha asi, et need toimuvad pühapäeviti ja algavad hommikul kell 10 Eesti eri paikades. Hiidlased ei saa eriti seal käia, kuna praami ei sõida nii vara, kui just ei lähe eelmisel päeval kohale.
Sadu näitusi
Lisaks kokkusaamistele on tehtud ja tehakse näitusi. 1987. aastal tellis kohaliku kultuuriosakonna tolleaegne juhataja Ants Vahtras marginäitusteks sobivad kümmekond stendi. Tänu sellele sai klubi näitusi teha. 1987 oligi esimene näitus ja pärast tehti neid üsna sagedasti. Lisaks markidele ka näiteks postkaartidest. Näituste algusaastatel tegemise aeg langes perioodi, kui oli vabanemise periood, sai näidata palju, rahvast käis palju, tutvustati oma kogusid palju ning see oli tema hinnangul proportsioonis sellega, mis vaeva tuli näha, et näitus hea saaks.
Ühendav klubi
Tulid ajad ka klubi tegevuse ümberkorraldamiseks. Esiti oldi Üleliidulise Filatelistide Ühingu Hiiumaa osakond. Nimetatud ühing asutati 15. jaanuaril 1967, 1989. aastal kujundati sellest Hiiu Kogujate Selts. Väikeses kohas ei korjatud ju ainult marke, vaid ka muid asju. Ja tihti kogus eri asju üks ja sama inimene. Selleks, et oma organisatsiooni nimega teisi kogujaid endast mitte eemale tõrjuda, saigi valitud kogujaid ühendav nimi. Sekeldamist oli pisut küll sellega, et kuidas Eesti Filatelistide liitu edasi kuuluda, aga sai seegi korda aetud. Teisedki maakonnad tegid siis meie järgi kogujate seltsid.
Selline lähenemine tähendas ka seda, et tegutseti laiemalt, tehti mitte ainult marginäitusi, vaid ka postkaardi- ja mündinäitusi, osaleti teistel suurematel näitustel nagu ülemaailmsetel hiidlaste päevadel koostöös muuseumiga või piiblinäitusel koostöös usuühingutega.
Elmo Viigipuu lisab, et kaasajal on füüsiliste näituste tegemisega see probleem, et selle tegemine on kallis, võtab aega, aga huvi ei ole enam nii suur. Viimastel aastatel on tehtud hoopis mõned virtuaalsed näitused veebilehel https://hiiumaa.filateelia.ee/ Samas on selts uuendanud näitusestende Kultuurkapitali toel. Nii on neil püsinäitused postimajas ja mõnes kohas mujalgi.
Lisaks on Elmo võtnud südameasjaks kogumisega seotud infot ka kõigi huvitatutega jagada. Sellega tegelemine sai alguse aastatel 1996–1997, kui Hiiumaal tegeles selline aktiivne inimene nagu Riina Einberg ja pandi püsti kohapealne interneti server HiiNet, kuhu oli võimalus luua meililist. Nii ongi 1997. aasta veebruari algusest toiminud meililist, küll mitte enam selle ajalooks saanud serveri kaudu, vaid 2000ndate algusest Tartu Ülikooli listiserveris ning toimib siiamaani, liikmeid on sel üle 400 kogu maailmast.
Perioodilistest väljaannetest anti välja mõnda aega Jaan Otsasoni eestvedamisel Hiiu Kogujat.
Elmo jätkab: “Esimesed filateelia veebilehed tehti ka Hiiumaal. Palju on nüüd tehnilise poole pealt aitamas mu poeg Rain Viigipuu, mina tegelen rohkem sisupoolega. Püüame olla Hiiumaa kogujatele nii kasulikud kui võimalik.”
Nii ongi Elmol terve pere otsapidi seotud kogumise teemaga. Regulaarne uuest margist kirjutamine toimub tütrega kahasse ning tütar Riin Viigipuu tegi ka Facebookis kogujate lehe, mida ta ka haldab.
Kui tahta, et midagi toimuks ja tehtaks ja et ka sisuline pool saaks edasi arendatud, siis Elmo sõnul tulebki nii palju teha, kui aega ja jaksu on. Kogu selle hobiga tegelemine vabatahtlikkusel püsibki.
“Muidugi, midagi ei tee üksi, samuti ka Hiiumaal on suur hulk huvilisi rohkem või vähem kaasatud. Vabatahtlik tegevus on see, mis seda harrastust hoiab,” ütleb Elmo Viigipuu.
Eks temagi unistab, et kogumisharrastus säiliks ka ajal, mis maailm on oluliselt võimalusterohkem kui varem. Et tuleks noori huvilisi. Et kõik mis on tehtud säiliks ja nende väärtus ei langeks.
Elmo Viigipuu julgustas, et kui inimestel on mingeid küsimusi, kas kogujate jaoks on üks või teine asi väärtuslik, siis alati võib pöörduda Hiiumaa Kogujate seltsi poole. Näha võib tuua nii marke, postkaarte kui münte. Nad oskavad anda hinnangut ja võimalik, et ka hinda öelda.  Isegi 30 aasta tagused ümbrikud võivad olla väärtuslikud, ikka tasub konsulteerida, enne kui ära visata.

Küsis KATRIN KIVIVUORI

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411