Reede, september 3, 2021
 

Narva “mere” ääres

TAPIO VARES
Muidugi on kahju, et 1950ndatel Narva joad ja kanjon veeta jäeti. Siis, kui ehitati üheksa meetri kõrgune jõge tõkestav tamm ja kogu vesi suunati ida pool hüdrojaama kanalisse.

Narva kuivaks jäänud joaastangu jalamil olen ma käinud korra, oktoobris 2007. Mis küll osutus mulle ootamatult illegaalseks tegevuseks. Sellest ning järgnenud sekeldusest piirivalvega olen oma toonases reisikirjas Hiiu Lehte ka kribanud.

Narva veehoidlat nägin tänavusel lõikuskuul elus esmakordselt. Ega selle äärde eriti laialt pääsegi, enamus valdavalt soised kaldad. Vaid Narva külje all on ligipääs lihtne. Kindlasti tasuks kunagi kaeda Kulgu sadamat ja selle naabruse Narva Veneetsiat. Sedakorda piirdusime kuhjatud muldtammil patseerimisega. Läheduses vees haljendas mitu saart. Üle avara sätendava Narva “mere” (nagu veehoidlat kunagi suureliselt nimetati) kerkis kauge vastaskalda metsa kohale kaks sinavat vulkaanikoonust, ühel tipp justkui katastroofis õhku lennanud. Need on tegelikult Slantsõ tuhamäed. Slantsõ tähendab vene keeli põlevkivi. Slantsõ seostub minu jaoks eeskätt lapsepõlve “padjakommidega”, mida Narva-Jõesuus sanatooriumis käinud ema oma kaubaekskursioonidelt Venemaale kaasa tõi. Ega need ju maitselt miskit imelist polnud, lihtsalt huvitavad ja teistmoodi.

Tammile viival asfaltteel on autodega sõit nüüd keelatud. Kõndisime jala. Teispool jõge tõkestavat lüüsidega tammi kerkib kirik. Esiküljel kribu-krabu rohelise tornikiivriga ehitis tundus õige nägus ja omanäoline. Kaasas olnud kohalik elanik Ilja seletas, et see on vana hoone. Kuue-seitsme aasta eest poogiti selle külge uus sibulkupliline maja. Miskipärast tekkis tunne, et natuke nagu meie poolele näitamiseks…

Jõudsime tammi alguseni, kaldamüüri rinnatise äärde. Samas valendas silt “Narva jõe kanjoni maastikukaitseala”.

Siin ta siis oli, see pais, mis jätnud Euroopa kõige veerohkema kakskikjoa kuivale. Tõtt-öelda ei tundunudki teab mis kõrge see. Kui meenutada Lätist Väina jõe hiigeltammi Aizkraukles. Too on 40 m kõrge, siinne vaid 9 m. Allpool endises jõepõhjas paljastub paekaljulappe, läikleb veelaike. Pealetungivas rohustus valitseb invasiivne võõrliik kanada kuldvits. Iseenesest ju ilus sedasi massina kollendades õitsemas, aga… Siinset jõekallast ilmestavad jalakad ja teised laialehised puud. Ning seal taamal betoonrinnatisega Kreenholmi saar oma tiheda hoonestuga. Vasemal Joala ja Georgi  punasest tellisest ketrusvabrikute tornid.

Hiljem avastasin netist video 17. juulist 2009, mil siit lüüsidest ujuvsaar läbi lasti. Tõepoolest jah. Narva veehoidla paisutati üles suuresti soistele aladele, paraku uppus ka mõni küla. Ajapikku kerkis põhjast üles turbasaari. Olin küll kunagi uudistest kuulnud, et neid alla lastakse, ent see video mõjus lausa vapustava vaatemänguna. Mitte lihtsalt mingi turbalaigukene, vaid täiesti soliidne saarelahmakas, peal mitme meetri kõrguste kaskede mets. Vääramatult triivis kogu see tükk loodust paisuni. Troppi ei tekkinudki. Mängleva kergusega neelasid lüüsid jupphaaval terve saare, saates purustatud kaose allavoolu, muidu kuiva kanjoni sängi. Video lõpp näitab kogu selle kupatuse triivi Narva ja Jaanilinna kindluste vahel. Terve plaaž uppus ses tulvas. Kui juba ekraani vahendusel mõjus kõik see lausa ulmelisena, mis siis veel päriselt kogedes võinuks olla…

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411