Teisipäev, august 10, 2021
 

Heinaaeg puisniidul justnagu muiste

Tapio Vares | Hiiu Leht
Raske oli ikka see maarahva elu vanal ajal. Kõik vajaminev tuli ise teha, enda ja loomade söök kasvatada ning varuda. Ja siis veel mõisas see teoorjus…
Säärased mõtted kippusid pähe tulema tänavusel heina­ajal. Üle kahe nädala kestis see. Muidugi, minu jaoks on see pelgalt ju hobi. Samune puisniit nimelt. Kõigest midagi üle hektari seda on. Suures romantilises tuhinas sai seda nelja aasta eest taaslooma hakatud. Siin Nõmba idaservas, kust kunagi metsa­heinamaad levisid kaugele Loja suunda välja.
Puisniitudes on iseäralik lumm. Võib arvata, et savannist pärit inimeseloomal on see lausa geneetiliselt sees – et sellised rohuaasade ja hõredate puudetukkade
maastikud meile vahest üldse ühed ilusamad võimalikest tunduvad. Veel saja aasta eest oli sääraseid palju, nüüd on neist alal vaid üksikud harvad riismed. Küllap üsna sedasorti loodust jagus kunagi ka ilma inimese tööta. Siis kui Euroopas veel herbivooride karjad ringi liikusid – tarvad, piisonid ja kes kõik. Inimene hävitas suured rohusööjad. Mõnda aega niideti ja karjatati metsi, kuniks seegi hääbus. Nüüdseks on valdav maastike üheülbastumine. Lagedad põllumaad, laialdased metsade “uuendamised” hiidlankide näol ja nii edasi.
Hüva. Aga vikatiga niitmine pole tõesti miski lillepidu. Võibolla ma siis ei oska ikka veel piisavalt hästi seda. Ja vikati pinnimiseni, et see paremini võtaks, pole senini jõudnud. Kuid eks see metsa­heinamaa rohi ole ka üks paras massuurikas. Võtta või sinihelmikad. Ilusad puhmikud, aga kõrred kui traadid ja lehed libisevad eest, ikka pead sahmama siit- ja sealtpoolt. Samamoodi kastekaer. Selle kõrval lubikas polegi nii hull. Ehkki ühest Aira Kaalu jutust meenub, et Saaremaal seda muidu toredat kõrrelist ei sallitud – muudkui libises niisama vikati alt läbi teine.
Nõnda ma seal siis sahmisin ja rassisin, tasapisi siiski edenedes. See edenemine andis justkui jõudu juurde. Hein sai maha. Juulikuu oli kuiv ja soe, loog sai krõbisevaks. Enne suuremat sadu jõudis enamus ka kokkadesse. Oi, kuidas need lõhnavad! Eks peamise anna maarjahein, sekka ka münt.
Viimane ots tihedama puistuga metsaheinamaast jäi sadudele jalgu, mistap hein (kuigi ega seda kilpjala ja piibelehe rohket niidust õigeks heinaks nimetada saagi) jäigi niiskeks. Aga või sel vahet. Nagunii tuleb kõik talvel ära põletada. Loomi ju pole, kellele seda ette anda. Tollest kuivast peenest maarja­heinahõngulisest heinast on küll suisa kahju. Kuid mis parata.
Peaasi, et metsaheinamaa sai taas korda. See näib nagu isiklik park. Silm puhkab neil puudevahelistel väludel uidates. Ja mis sest, et tegu pole n-ö klassikalise laia­lehise puisniiduga. Noored tammed, vahtrad ja saare­surma trotsivad saared võiks tulevikus pilti kindlasti tublisti muuta, ent vaevalt ma nii kaua siinset hooldada jaksan. Praegune on pigem selline, noh, ehk üsna hiiumaine. Väidetavalt ei olnud siinsed metsaheinamaad ainult lehtpuised. Ka minu kodupuisniidu sookaskede, sangleppade, haabade ja sarapuude sekka jagub üksjagu kuuski ja mände. Kuid mulle just sedasi meeldibki. Raagus ajal pakuvad okaspuud omaette silma- ja meele­pidet.
Vahest tasub millalgi soetada siiski käsiniiduk. Eks vaikselt vikatiga sahmida ole küll romantiline, aga kaua sa seda siiski jõuad. Me pole enam sellised vintsked vennad nagu vana maa­rahvas. Kui veidi kergemalt läbi saaks, siis miks mitte. Peaasi, et metsaheinamaa igal aastal lõikuskuul taas korda saaks.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411