Teisipäev, juuni 15, 2021
 

Oli kord Tammistu

AUTORI KOGU
Tammistuks nimetati Kärdlas Vabaduse tänava lõpus asunud metsaheinamaad. Heinamaast lääne pool oli Tammistu okasmetsa ala, heinamaast kõrgema, liivase maapinnaga metsalagendik, mida teati-tunti Tammistu seljana.

Minu mälestused sellest paigast pärinevad 1940ndate aastate esimesest veerandist 1970ndate aastate lõpuni. Millal seal heina tegema hakati, ei ole kuulnud kedagi rääkivat. See võis ju olla siis, kui vabrikurahval tekkisid omad majapidamised loomapidamisega. Vabriku maal tehti heina vabriku vajaduseks.

Tammistu oli puisniitu meenutav heinamaa, mis oli heaperemehelikult hooldatud. Päikesepaisteline, hõre, läbipaistev, üksikute suuremate lehtpuudega. On meelde jäänud eelkõige kased. See oli paljude kärdlalaste meelis vabaaja veetmise paik. Kevad-suvistel kuudel tuldi sinna lihtsalt jalutama. Nauditi looduse ilu, kuulati linnulaulu ja korjati lilli. Suvel kutsuti sinna kaasa isegi mandrilt külla puhkama tulnud sugulasi ja tuttavaid. Lilledest korjati enim nurmenukke. Neid viidi kaasa vaasidesse panemiseks, õisi nopiti ja kuivatati ravimteeks. Korjamisel olid kaasas kõrged kitsama põhjaga korvid.

Heinamaale mindi mööda Tammistu teed või rada, kuidas kellelgi oli harjumuseks saanud seda Vabaduse tänava metsapoolset lõpuosa nimetada. Tänavaäärne hoonestus lõppes nõmmelise metsa karjavärava juures.

Selles metsas karjatasid omi piimaandjaid tänavaäärsed elanikud. Värava juurest alates kulges Vabaduse tänav edasi rohu-mulla-liivaseguse hobuvankrirajana – Tammistu teena, kuni ristumiseni Tammistu kraaviga (praegu asub seal allikas). Kraavi tagant algaski heinamaa. Kraavil trumm, mis oli parajalt nii lai ja tugev, et hobuvankril heinakoormat kandis. Vankri rada jätkus ka heinamaal sirgena. Oli piiriks heinamaa ja Tammistu selja vahel. Vanemad inimesed teadsid, et rada kulgeb väga pikalt ja seda mööda minnes jõutakse Alato metsavahi majani. Jäi kuidagi arusaamine, et sel ajal enam Alatos ei elatud. Heinamaal oli igal loomapidajal oma maaosa. Varakevadel tuli naispere heinamaad raagama. Korjati kokku talvel langenud puude oksad, tuulest kuhjatud suuremad lehed, puhmad, isegi väiksemad kaseraod ja ladustati oksahunnikule. Sellised hunnikud olid igal maa osal. Alt hunnik pidevalt madaldus ega saanud seepärast kunagi väga kõrgeks. Ega kõigile siit maad jätkunud, heina tehti veel Ees-Tareste ja Taga-Tareste rannaniidul.

Ja algaski suur õitsemisaeg. Heinamaa muutus lausa õitsvaks lillepargiks. Ülased olid varased. Mäletan piirikraavi ääres siniseid kannikesi. Olid pääsusilmad, nurmenukud, maikellukesed. Orhideelisi isegi kahe-kolme värvitooniga, neid nimetati jeessu käteks. Siis oli palju väiksemaid suviseid õitsejaid, milledele meie nime ei osanud anda ja lõpuks kullerkupud. Maikellukesi ja kullerkuppe püüdsime isegi koduõuele juurutada. Maikellukesed hakkasid niiskes päikesevarjulises kohas maja vundamendi ääres kasvama. Õitsesid seal aastaid, kuni maja remondini. Kullerkuppudele laste mängumuru äärne elupaik ei meeldinud ja nende iga oli lühike.

Saabus heinaaeg. Kogu heinamaa kajas inimhäältest ja vikatite luiskamisest. Heinaküüne ei olnud. Ei tehtud ka heinakokkasid. Kuiv hein riisuti ja viidi kohe koju. Mäletan hobuvankrile kinnitatud laia raami, millele ehitatud puidust pikkadest ribidest kõrge heinakorv. Meenutas väga suurt puuri. Heinad hanguti üle kõrge korviääre, tallati korvis tugevaks koormaks. Selleks tööks võeti tihti kaasa paar vanemat last. Ega me kaasa minemise vastu olnudki. Oli koduõue elule väike vaheldus. Sai heinamaalt pika sõidu koorma otsas kaskede vahel mõnusalt istudes koju ja veel väikesed maiused tänuks abi eest. Ehkki heina koormaks tallamine ei olnud eriti meeldiv tegevus, sai pärast suplust rannas kõik korda.

Ravimtaimedest käisime Tammistust korjamas paakspuukoort. Seda sai apteegis kuivatatult ära anda. See tegutsemine oli väikese riskiga. Paakspuud kasvasid heinamaa alguses, ei teadnud ju, kellele see maaosa kuulub, tuli olla ümbruse suhtes tähelepanelik. Ka saunavihtade jaoks käisime heinamaal oksi lõikamas. Seal vihta kokku panna ei saanud, sääsed olid väga kurjad. Oksad tõime vähevankril koju. Vaatasin päris pikalt huviga, kuidas vihta tehti. Vanaema oli viha tegemises meister. Oskas oksi valida, neist tugeva kimbu teha, leidis alati pika painduva oksa, millel osavalt noaga paarist-kolmest küljest tugeva puiduosa maha voolis ja oksale keerud peale ajas. Sellist keerdus oksa nimetas väädiks. Väädi kinnitas puisema osaga kimbu sisse, tõmbas sellele sõlme peale, surus kimbu murule seda tugevalt mõlema kannaga vastu muru surudes, kinnitas veel mõne sõlmega jõuliselt tõmmates ümber varre. Varre otsa lõikas ühesuunaliselt kaldu ja väädi otsa peitis varre sisse nii, et see kedagi ei jääks kriipima.

Käisime Tammistu tee äärsest okasmetsast mustikaid ja seeni otsimas. Mustikaid seal peaaegu ei olnud, seeni vanaema leidis. Tegi maitsvat seenekastet ja praadis neid soolalihaga.

Tammistu seljal olen käinud ainult korra. Heinamaalt sai sinna üle heinamaad ja metsaosa poolitava kitsa kraavi. Kraavi kaldal oli madal lehtpuuvõsa. Veel mõningad meetrid ja algas valge liivaga metsaselg harvade metsataimedega. Oli nagu metsalagendik. Mõnede madalate mändidega, kaugemal juba suuremate puudega metsakaar. Tammistust käidi liiva toomas ja kuskilt sealtkandist sai ka savi. Heinamaalt korjati piibelehti veel 70ndate lõpul.

Heinategemine hääbus siis, kui Kärdlas lõppes loomapidamine.

Neil aastail rääkis Kärdlas Liiva-Lodju kandis elav vanaproua, et mööda Tammistu selga kulges ilus metsarada. Rada mööda jõudnud Kärdla selle otskonna elanikud kaugemate metsaperedeni. Nimetas Leeslat, Koidmat. Raja ääres olid isegi puhkamiseks istmepingid.

Tänapäeva Kärdla noored, isegi vanemad elanikud, ei tea midagi Tammistust. Aastail, mil paljudele Kärdla tänavatele ennistati nende endised nimed, jäi Tammistu tee küsimus arutelust välja. Ju ei olnud seal kandis elanikke, kes oleks selle küsimuse tõstatanud. Kahju! Olnuks ikkagi mingi märk kunagisest ilusast heinamaast.

Jääb ainult loota, et kunagi saab see ajalooline metsaosa uuendatud, muutub elanikele meeldivaks, eluliselt vajalikuks paigaks.

HELJU KÕMMUS

pensionär Kärdlast

 

Sildid: , , , , , , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411