Reede, juuni 18, 2021
 

Ebainimlikku ülekohut ei saa unustada

Helja Kaptein
Esmaspäeval mälestati kõikjal üle Eesti juuniküüditamise ja võõrvõimude repressioonide tõttu kannatanuid, ka Hiiumaal Lehtma sadamas.

Hiidlaste sundteekonna alguseks ei olnud rongijaamad, nagu mujal Eestis, vaid Lehtma sadam. Esmaspäeval meenutasid sealse küüditatute mälestuskivi juures 80 aastat tagasi kodusaarelt vägisi viidud inimeste kannatusi ja läbielamisi naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, Hiiumaa muinsuskaitse seltsi ja valla esindajad.

Kaitseliitlane ja ajaloolane Urmas Selirand ütles, et nende peret küüditamine otseselt ei puudutanud, aga üksikuid lauseid, mida vihjamisi öeldi, pani ta juba poisikesena tähele. Nii olid mingid tähelepanekud olemas juba enne ülikooli ajalugu õppima minnes. Nõukogudeajal ülikoolis repressioonidest ei räägitud, need teadmised tulid tasapisi hiljem.

“Alles paar päeva tagasi mõtlesin, et sellist meeletut julmust ei saa ju olemas olla, aga on,” ütles Selirand. “Ilus päev, oled kodus, uks läheb lahti, auto õues ja minek tundmatusse… Kuidas üks inimene teisele inimesele nii teeb?” arutles ta.

Selirand ütles, et veel ei tea keegi täpselt, palju inimesi rebiti oma kodudest. Arhiividokumendid on veel osaliselt teises riigis ja andmed on sealgi lünklikud.

Hiiumaa vallavanema asendaja ja kaitseliitlane Hergo Tasuja rääkis, kuidas Eesti kirjandus- ja rahvaluuleteadlase August Annisti õde pannud valge põlle ette ja seadnud tärgeldatud rätiku pähe ning läinud naeratades õue, et oma eeskujulikus talus järjekordset ekskursiooni vastu võtta. Selgus aga, et saabusid küüditajad, kes pererahva Siberisse viisid. See lugu on kirjas raamatus “Eesti elulood”. “Me peame neist rääkima, me peame neid inimesi mäletama, sest see on väga oluline peatükk meie ajaloos – kurb, aga oluline,” tõdes Tasuja.

Tänutunne ja võlg elu eest

Naiskodukaitse Hiiumaa jaoskonna esinaine Küllike Tammeveski aga rääkis loo, mida tema sugulased ikka jaanipäeva paiku meenutasid. “Kui Läänemaal Ristil algas küüditamine, siis nende kogukonnavaim oli nii tugev, et info küüditamisest lekkis kohalike elanikeni. Minu isa pime ema oli koos oma väikese pojaga kodus, asjad pakitud, aga järgi ei tuldud. Vallas oli üks mees, kes oma küla mehed-naised oli nimekirjast maha tõmmanud, aga jätnud ühe pere, kellega ta läbi ei saanud. Nii juhtus, et meie pere pääses. Aga kusagil oli tarvis täita plaan, nii et meie vanemate asemel läksid teised. Tunnen ängistust, sest tajun, et kusagil on elamata elud, kes läksid meie eest. Vaevalt, et pime ema oma pooleteistaastase pojaga oleks Siberis hakkama saanud. Seepärast kriibib see küüditamine sees. Ka küüditajal endal polnud lihtne, sest kogukond teda enam omaks ei võtnud ja ta elas elu lõpuni teadmises, et on küüditaja. See aeg oli raske ja õudne kõigile, ka neile, kes endi elu päästmiseks teisi Siberisse saatsid.”

Okupatsioonivõim pidas ohtlikeks

80 aastat tagasi muutus paljude Eesti elanike elu tundmatuseni. Esimene Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt korraldatud küüditamislaine viis endaga kaasa paljud aktiivsed ja isamaalised inimesed, kes olid eelneva 20 aasta jooksul andnud oma panuse parema Eesti loomisele. Okupatsioonivõim pidas neid liialt ohtlikeks. Hinnanguliselt 10 000 inimest kisti oma kodu ja juurte küljest lahti. Paljud neist ei jõudnud enam kunagi koju. Nende suurimaks süüks oli töökus ja isamaa-armastus, ning tavapäraseks karistuseks kas surmanuhtlus või küüditamine võõrale maale

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411