Reede, mai 28, 2021
 

Lehekuisel puisniidul

Tapio Vares | Hiiu Leht
Tapio Vares | Hiiu Leht
Koduse ajuti liigniiske puisniidu esimeseks kõrghetkeks on lodukannikeste (Viola uliginosa) õitsemine.

Kui nelja aasta eest sai siin kunagisel metsaheinamaa jäänukil puisniidukildu taastama asutud, siis näisid siin suuresti valitsevat just lodukannikesed, aga ka erinevad tarnad. Olid vast lillatavad välud!

Lodukannike on meie looduse suurima õiega kannike. Leebeima, III kaitsekategooria liik pealegi. Hiiumaa on Eesti vahest lodukannikese- rikkaim piirkond. Näiteks Siberi sirge ääres võib neid vohamas näha. Igatahes jah, mu lemmikkannike, ehkki lõhna tal eriti pole.

Puisniidu taastamine tähendas aga taimkatte muutumist. Tundub justkui lodukannikesi polegi kõikjal enam nõnda ohtralt, ka tarnu on nagu vähem. Valgusolude muutudes hakkavad hoopis enam laiutama kõrrelised. Nii et huvitav on näha, kuidas asjad edasi arenevad.

Lodukannikesed tunnevad end siiski ülimalt hästi madalas vanas kraavisängis, muutudes siin aina tihedamaks. Nõnda kulgeb siin justnagu sinakaslilla õiteoja.

Niitmise taastumise järel on üks suuremaid võitjaid pääsusilmad (Primula farinosa). Nad olid siin peagu välja surnud. Ent juba mõne aastaga külvavad ennast hoogsalt mitmele poole. Vahest kujuneb sesse paika peagi sootuks pääsusilmameri?

Niiskuse ja lubjalembese pääsusilma arvukus on puisniitude kadumise järel meil kõvasti alla läinud. Madal leherosett ei kannata niitmata kulurohu kuhjumist. Näis, kuidas pääsusilmadel siin rohukamara tihenemisel edaspidi minema hakkab. Va soo-kastehein oma laialiroomava matiga on laiguti neid juba välja tõrjunud.

Lehekuist õieilu pakuvad sel niidukillul ka kirjud püvililled (Fritillaria meleagris). Tunamullu Ahvenamaa puisniidul nähtud maleruudumustrilised tumepurpursed kellukad panid seda oma puisniidulegi tahtma. Nõnda mõne istutasingi. Kirju püvilill on Ahvenamaal looduskaitse all, ent algupäraselt siiski päris kodumaine pole. Arvatakse, et ta on Rootsi kaudu sisse toodud ning saarestiku laialehistel puisniitudel metsistunud. No igatahes väga tore metsistuja! Ja Ahvenamaa näitel pole karta, et ta agressiivselt kõike muud enda alla matma hakkaks. Nagu va karulauk seda teeb.

Niidukraavi joakese pervele olen istutanud aga soldanelle (Soldanella montana). See Alpi niiskete okasmetsade liik on kasvutingimuste suhtes üpriski nõudlik. Eks ma näe parajalt vaeva, et soldanellide samblast perve pealetungivatest lodukannikestest, härgheintest ja teistest natukesegi hõredamana hoida. Soldanellid on siin rahul, külvates end aina juurdegi. Üks ütlemata armas lill on soldanell. Ümarad nahkjad lehed püsivad talihaljaina ning lehekuul kerkivad nende kohale õievarred longus lillakassiniste narmaskellukatega. Sellel nurmenukuliste hulka kuuluval tegelasel jagub iselaadset meelipaeluvat sarmi, justnagu alpikannilgi. Alpikannidega pole mul tänini eriti hästi läinud, kuid soldanellid rõõmustavad meelt juba aastaid. Eriti tore, kui erakordsed lehekuuvihmad nende orus väikse joakese elustavad.
Soldanelliõied vaikselt soliseva veekardina taustal…

 

Sildid: , , , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411