Teisipäev, mai 4, 2021
 

Kaibaldi Surmaorg

Tapio Vares | Hiiu Leht
Just sedasi kutsusin ma 1990ndail Kaibaldi liivikut. Eks ikka nooruse romantikast lähtuvalt. Et kui Hiiumaal on peagu kõik olemas, siis võiks ka tema kõrb suureliselt kõlada – tolle kuulsa Kalifornia nimekaimuna.
Kui seal kõrbeliival sai praetud, siis tagasi Kärdla jõudes näisid sealsed Aia tänava arteesiaallikad kui oaasi jõudmine.
Karm on Kaibaldi nõmme loodus tõepoolest. Nii napp ja liigivaene, et seda olla kutsutud botaanikute puhkealaks – võib seal jõude olla ega tarvitse taimeliikide kokkulugemisega end vaevata.
Kui mõtlema hakata, siis vahest mu viimased käigud sinna “Surmaorgu” jäid kõik eelmisse sajandisse. See oli toona üks mu Hiiumaa meelis­paiku, ent millegi­pärast tuli hirmus pikk vahe sisse.
Nüüd sel aprillipäeval sai taaskohtumine viimaks taas teoks. Suure tee äärde on püstitatud uhke stend. Sain seal targemaks. Nimelt on lisaks põlengutele liiviku peamiseks tekitajaks siin 1947–1960 asunud tankodroom. Kui toona ulatus lageda liiva ala siin pooleteistsaja hektari kanti, siis nüüdseks on kinni kasvamata jäänud kõigest 15 ha. Tahetakse aga taastada kokku 43 hektarit. Kuidas? Kas lisaks puude mahavõtmisele küntakse midagi üles?
Kuid juba praegugi on tegu Eesti suurima liivikuga. Setumaa Lutepää liivik on paraku suuresti kinni kasvanud.
Siin on kevadeti tetrede mänguplats, siin tunnevad end hästi nõmmelõoke ja pisi-tinasamblik – teatab stend.
Jaa, koht on eriline. See haarab su märkamatult endasse, uitad ja vaatad selle napi looduse ilu ega taha ikka veel lahkuda. Siin on maaliline. Liivaväljad ja -künkad, männipuud servis, lagedal paar pisikest “bonsai”-krässi. Tükati turritab mõni palu-­võnkvarre tutsakas või kanarbikupõõsake. Ning liiv ise pole üldse “igav liiv ja tühi väli”. Tuulevired loovad lõputuid joonmustreid, siin-seal on mõni kõrreleht kaari joonistanud. Kõikjal jookseb jäljeridu, alates hiirte pisi-­tippimistest ja lindude kolmvarba jäljenditest kuni mõnede suuremate elukate jälgedeni välja. Kaasa arvatud inimeste omi. Liigikaaslasi oli siin näha päris palju.
Liiv on hele, sügavamal astel paljandub rusket “rebase­liiva”. Tumedamad laigud märgivad küllap huumust. Ka kivikesi on siia tükati pillatud. Kohati üritavad madal­plüüšjad nõmme­samblad liiva kinnistada. Liiv aga ei taha paigal püsida. Liiviku keskosa on üsna lohkus, äärtesse kuhjuvad seevastu vallid. Siit edasi algab juba kinnistunud nõmmemets. Ikka põdrasamblik, islandi käokõrv, samblad, pohlad, kanarbik ja mustikas.
Liivikul asub kaks onnikest. Juba 1996 oli samas üks taoline: roigasseintega ja mätaskatusega. Sinna pugenult võis nautida päikse­varju ning seintest läbi käivat tuult. Nii et omamoodi pärandväärtus on siin need roigasehitised.
Kuid hetkel polnud palavusega muret. Päike küll siras sinitaevas eredalt, ent põhjatuul tundus vägagi jäine. “Gobi kõrb”, tähendasin endamisi. Jajah, sulavate lumelaikudega oleks siin kah küllap üsna omamoodi.
Külmast ilmast hoolimata laulis kõrgel õhus lõoke. Justkui teistmoodi kõlades. Ongi nõmmelõoke? Aga nood laulvat sootuks öösel ja hommikul. Nii et mine võta kinni…

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411