Neljapäev, aprill 1, 2021
 

Näitus kasutab ilu väge

Kati Kukk | Hiiu Leht
erakogu
Tihti lähevad probleemide korral käiku viha, demagoogia ja muud jõulised võtted, aga Ukraina kultuurikeskus näitab eeskuju sellega, et pöörab teravale keskkonnaprobleemile – liigi­rikkuse vähenemisele – tähelepanu ilu abil.
Kui praegu saaks minna kunsti­näitusele, siis veenduks igaüks, et Kärdla kultuurikeskuses ülespandud näitus “Poeetiline Punane Raamat” on täis ilu väge. See puudutab nii vaatajate ette seatud joonistusi kui näitusegalerii klaaskapis väljapandud raamatuid, mis kannavad sama pealkirja.
Illustratsioonide autor, kunstnik Nestor Ljutjuk ütles näitust tutvustades, et joonistused sel näitusel on otsesemalt või kaudsemalt seotud illustratsioonide loomisega teosele “Poeetiline Punane Raamat”, milles on kujutatud Eesti looduses ohustatud taime-, looma- ja linnuliike.
“Raamatus on koos poeesia ja kujutav kunst, religioosne mõte ja loodusteadus, et viia lugejani sõnum liikidest, mis tasapisi kaovad ja mis justkui ütleks raamatus välja – luule­vormis – et neil on siinses elukeskkonnas raske toime tulla.”
Kunstniku sõnul pärineb näituse aluseks oleva raamatu idee tema isalt, kunstnik Anatoli Ljutjukilt, kelle eestvedamisel andis Ukraina kultuurikeskus välja raamatu esmatrüki 2007. aastal. 2018. aastal anti välja uute illustratsioonide ja kujundusega täiendatud trükk 1000 eksemplari ning otsast lõpuni käsitsi valmistatud originaalversioonid.
Nestor Ljutjuk tõdes, et häid kaaslasi ja abilisi, kel on panus näituse teokssaamisesse, on olnud palju. Kaasa on löönud perekond – isa Anatoli, vend Bogdan, abikaasa Mara Maria. Oma loominguga osalesid Timo Maran, Tatiana Iakovleva ja Hannah Harkes. Aastal 2017 kogunes Hooandja kaudu lausa 275 toetajat, kellelt laekus ligi 9500 eurot raamatu teise trüki ja originaaleksemplaride valmistamiseks.
Üks seitsmest originaalversioonist
Lisaks galerii seintel ja isegi laes rippuvatele joonistustele on näitusel eksponeeritud ka raamatu originaalversioon – kogukas puidust kaante ja puitkinnitustega raamat.
Ajaloolise pressiga trükiti kõrgtrükitehnikas raamatulehed keskaegsel meetodil käsitsi valmistatud paberile Tallinna Paberikoda OÜ Labora töökodades. Lehtedel on sulega joonistatud illustratsioonid ja kalligraafilises kirjas ikoonilaadselt kujundatud tekstid. Eksemplare valmistati kokku seitse. Kunstnik ütles, et üks originaaleksemplar on saadetud Rooma paavstile ja üks on rahvusraamatukogus, teistegi asukohad on teada.
“See raamat on mõeldud avamiseks ja vaatamiseks ning meil on hea meel, kui seda saab näitusel kohapeal korraldada,” märkis Ljutjuk lisades, et päris lahtiselt ei saa siiski raamatut näitusesaalis hoida.
Selgus, et tookord, aastal 2018 tehti valmis ka kaheksanda raamatu lehed, kuid neid ei köidetud. Näitusel on need lehed eksponeeritud, et raamatu­tegemise töö­protsessi tutvustada. “Esmapilgul võib paista kummalisena, et kõrvuti on omavahel kokkusobimatu pilt ja tekst, kuid raamatu köitmisel läheb kõik paika.”
Näituse korraldaja ja kujundaja, Kärdla kultuurikeskuse kultuuri- ja huvitegevuse spetsialist Kadi Kull ütles, et joonistuste hulgas on nii väikesi skitse kui trükipressi alt tulnud värvilisi valmistöid, mistõttu näitus pakub avastamist, kuidas üks raamat sünnib.
Väärtustada väärtuslikku
Kõnealustes raamatutes iga pildi juurde kuuluvate luuletuste autoriks on teadlasest luuletaja Timo Maran, kelle koostöö Anatoli Ljutjukiga algas ligikaudu 15 aastat tagasi. Maran ütles, et “Poeetiline Punane Raamat” püüab nii näituse kui trükisena väärtustada haruldasi ja hävimisohus looma- ja taimeliike, kujutades neid veidi ebatavalisel, aega ja süvenemist nõudval viisil.
Marani arvates on raamatu üheks sõnumiks, et tasub luua oma meeles ja mõtlemises kohta nendele asjadele maailmas, mis on meie jaoks väärtuslikud ja mida me tahame hoida ja säilitada.
“Liikide väljasuremine tänases maailmas on väga igapäevane sündmus,” ütles ta. Räägitakse kuuendast välja­suremislainest, mille käigus ohustab väljasuremine rohkem kui üht miljonit taime- ja loomaliiki. “Et suuta inimesena sellise mastaabiga protsesse hoomata, on vaja lahutada liikide massiline kadumine üksikute liikide ja isendite traagilisteks lugudeks. Just see on koht, kus kunstnikel ja kirjanikel on oluline roll sõnumeid vahendada.”
Autorina oli tema jaoks huvitav luua luule vahendeid kasutades eri sisendite vahele ühisosa ning põnevaks väljakutseks oli, kuidas anda hääl loomadele ja taimedele, kes ise enda eest kõnelda ei saa.
Kaduvad töövõtted
“Me räägime kaduvatest liikidest kaduvate väljendus­viisidega,” viis Nestor Ljutjuk jutu joonistuste tehnilisele poolele. Kõrvuti loodusest kaduvate liikidega on ka materjale ja töövõtteid, mis on kadumas. Näiteks sulgi kasutatakse joonistamisel harva ning käsitsi paberi valmistajaid on tema sõnutsi üksikuid. Samuti kohtab kõrgtrükki üha vähem. Kalligraafia puhul on aga märgata huvi tõusu ja ülesaamist mõnikümmend aastat kestnud madalseisust – nagu näitab Labora kool. “Need on vanad kloostrikunstid, mida me Ukraina kultuurikeskuses hoiame ja kasutame koos muusika, kirjanduse ja ka kaasaegse disainiga. Ütleme siin, et isetegemine ja oma käte kasutamine viib südame juurde.”
Eriti tõstis Ljutjuk esile, et paberit on nad valmistanud masinaga, mille 2007. aastal annetas Eestis Ameerika kultuuri­atašeena töötanud Eric Johnson. Samuti tegi Johnson inglisekeelsed luule­tõlked. Kalligraafias kirjutas luuletused Tatiana Iakovleva, Tallinna Kalligraafiakooli juhataja ja üks põhilisi kalli­graafia õppejõudusid, kes on kooli kauaaegse õppejõu Heino
Kivihalli õpilane. Trükitööd tegi Šotimaalt Eestisse tulnud Hannah Harkes. “Ta tuli siia korraks, aga on meiega töötanud juba seitse aastat.”
Oleme tervik
Vestluse lõppedes tegi Nestor Ljutjuk piltliku kokkuvõtte: “Oma raamatus ja sel näitusel me räägime loomadest, kellega on lood halvasti, sest nad on kadumas. Kui midagi kaob ära – siis see kaob ära tervikust. Maailm on tervik, aga näiteks meie keha on samuti tervik ja väike varvas on selle osa. Osa kadumine tekitab alarmi ja siis peab midagi tegema, sest häiritud on kogu tervik. Kerkib üles ka küsimus – mis järgmisena läheb? Me võime rääkida ainult loomadest, aga selles raamatus on ka laiemat vaadet – võibolla kaob ka midagi muud?”
See on küsimus, mille üle raamatu koostajad kutsuvad üles järele mõtlema.
Sugulased nii Hiiu- kui Saaremaal
Vestluse käigus selgus, et kunstnikepaaril – Nestoril ja Mara Marial – on perekondlikke sidemeid nii Hiiu- kui Saare­maaga. Hiiumaal elab Mara vanaonu lapselaps Katre oma mehe Paavo Pruuliga. Mara isa aga on pärit Saaremaalt, Kuressaarest Koppelite perekonnast. Ka Nestoril on Saaremaaga seos, sest sealt on pärit tema mitu põlve tagasi elanud emapoolne vanaema.
Enamuse oma suvedest veedab pere Saaremaal, kuid tihti käivad nad ka Hiiumaal – nii sugulaste kui sõprade juures. “Armastame väga mõlemaid saari,” sõnas Nestor Ljutjuk ja lisas pool-naljaga: “Kui tuled Hiiumaale, siis sulle enam ei helistata. See on väga meeldiv. Kui sa lähed Lõuna-Eestisse, siis helistatakse, aga Hiiumaale, laevaga – see on koht, kuhu peitu joosta.”
Praegu teadaolevalt on näitus üleval aprilli lõpuni.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411