Teisipäev, aprill 6, 2021
 

Läti pankrannikul 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Eestile tundub jaguvat märksa enam seda, millest Läti puudust tunneb. Eeskätt saari ja laide, sakilist rannajoont ja merepiiri panga­astanguid.
Meresaartega on Lätil tõepoolest viletsad lood. Kuid rannikupankadest lõunanaabrid siiski päriselt ilma ei ole. Siiski kõik nende “klintised” pole ehtsad aluspõhja astangud. Näiteks Kuramaa läänerannikul Jurkalnes, kus käisin 2005 augustis. Ei ole seal võimas liivakivi­järsak, ikka pude kvaternaari liivanõlv. Nõnda nagu ka Ventalinna (Ventspils) lähistel. Kuigi seal pidada siiski ka natukese liivakivi paljanduma.
Kui veel Läti geoloogiasse kaevuda, siis Plavinase lademe dolomiidi avamus, mis algab Eestist, loob hulga võluvaid jugasid Liivi- ja Kuramaal, põikab korraks Jurmalast läänes ka rannikupiirkonda välja. Kuid kahjuks ei paljandu seal kuskil.
Liivakivipangad on Läti rannikul aga täiesti olemas. Eesti piirist lõunas, vähemalt neljas erinevas kohas. Neist põhjapoolseim on Vanamaa (Veczemju) pank, siis Zivtini ja Ežurga pank. Pealekauba lõunas Tuja paljand – nagu Vanamaa stendilt enda üllatuseks teada sain.
Läinud juulikuu viieteistkümnendal õhtul jõudsime sinna kohale. Nii palju aastaid olin sellest mõtteid mõlgutanud. Näha oma silmaga ära too isemoodi rannik. Ses kohas eemaldub Via Baltica rannikust päris kaugele. Tuli kolistada kruusateid mööda, mis polnud just esma­klassilised. Näed, üks auto oli just tammilt alla kraavi vajunud…
Nii. Kohal. Rankulnragi neemel. Läti mõistes pole neem just päris seesama, mis meil, aga olgu. Pangapealses metsas asub Klintise nimeline kämping. Telkimine läks maksma 15 euri.
Õhtu pressis väga peale. Märt jäi asju ajama, mina tõttasin just täpselt loojanguks randa.
Siit tema siis algas: Vana­maa pank, Läti pank­rannik…
Vastu võttis parajalt suur rahvahulk: kõik kohad kirendasid inimestest, poosetati pildistamiseks peagu igas koopasuus. Nojah, mis mul muud üle jäi: pildistasin siis ühtlasi pildistatavaid ja pildistajaid.
Pank oli igatahes tõesti ilus. Burtnieki lademe kollakas liivakivi hõõgus silmapiirile vajuva päikse kumas iseäranis soojalt. Vähemalt nelja meetri kõrgune kivimi­sein osutus äärmiselt liigestatuks uurdeist, kulpaist, suisa koopakäik oli, mis sisenes üheltpoolt ja väljus kalju teisest küljest. Paiguti ka lamedat liivakaljut. Ülal kuuemeetrisel astangul okasmets ja mõni kõõluv puu, mereni laiumas jalgadest tähniliseks sõtkutud plaaž.
Muide, pangal lasuvad Balti Jääpaisjärve rannikul kuhjunud kruusad, veerised, kivid ja ka tuuletekkelised setted. Tasub meenutada, et see ala jääb juba põhjapoolse tugeva maatõusuga piir­konnast eemale ja rannik on üsna samas kandis püsinud siin vahest juba oma kümme tuhat aastat.
Tagasi kämpingualal. Siin asub tõesti hea tahtmise korral neeme meenutav maamuks. Männimetsaküngas, liivariba, kamaluga rändkive – see meenutas Kõput. Merevaade tundus ees harjumatult lagedana. Ei poolsaart, ei saart, ei kaugeid majakaid.
Siiski, põhja suunas vaadates avanes kaugusse kulgev kaarjas rannariba, punav tulepaak rannametsa kohal, autode tuled vilkumas Via Baltical.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411