Reede, aprill 23, 2021
 

Inimesed sinilille taga: leitnant Mart Voolaid

ERAKOGU
Scoutspataljoni leitnant Mart Voolaid (34) alustas sõjaväelase karjääri Eesti Kaitse­väes Vahipataljonis aega teenides – kuigi pooleli olid ülikooliõpingud, tekkis soov jätkata tegevväes.
2007. aasta suvel Kaitseväkke ajateenistusse minnes olid Mart Voolaidil pooleli geograafiaõpingud Tartu Ülikoolis. “Kaitseväe süsteem tundus mulle paljuski loogilisem ja vastuvõetavam: sain alati vahetut ning ilustamata tagasisidet oma soorituste kohta,” rääkis ta toonasest kogemusest. Seega otsustas noormees jätkata vormikandjana ja eksmatrikuleeris end ülikoolist. Ajateenistuses tõusis ta jaoülema ameti­kohale ning 2008. aastal asus teenima Rahuoperatsioonide keskuses (ROK). Läbis süvendatud jalaväe väljaõppe ning osales järgmisel aastal kuue kuu pikkusel välismissioonil Kosovo Vabariigis, kus nende üksuse ülesandeks oli rahu ja julgeoleku tagamine koos liitlastega.
Rühmavanemast instruktoriks
Pärast Kosovo missiooni asus Voolaid Vahipataljoni rühma­vanem-instruktori ameti­kohale. Tema ülesandeks oli aja­teenijate väljaõppe läbiviimine ja osaline planeerimine.
“Esimeste aastatega Kaitse­väes andsin endale aega otsustamiseks, millist karjäärimudelit valida, kas jätkata vanemallohvitserina või ohvitserina,” selgitas ta.
Otsus langes n-ö ohvitseri mudeli kasuks ja nii alustas ta 2010. aasta sügisel õpinguid Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemas sõjakoolis, praeguses Kaitseväe Akadeemias.
Aastal 2013 tegi ta otsuse kooli mitte lõpetada ja asus 1. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Scoutspataljoni ridadesse. “Järgmise kahe aasta jooksul nautisin koos Eesti Kaitseväe kõige professionaal­sema vennaskonnaga jala­väelase elu ja võtsin omaks pidevat väljakutset pakkuvad välisõppused,” võttis ta edasise lühidalt kokku.
Nii osales ta (2013 sügis–2014 kevad) sõjalisel välis­missioonil Afganistani Vaba­riigis, kus nende üksuse põhiülesandeks oli sõjaliste operatsioonide teostamine koos liitlastega, tagamaks riigi julgeolek.
2015. aasta kevadel vormistas ta täidetuks oma õpingud Kõrgemas Sõjakoolis ja asus Scoutspataljoni rühmaülema ametikohale. “Sellest hetkest sai alguse minu EKV teenistuse kõige progressiivsem periood,” hindas Voolaid teenistus­käigule tagasi vaadates. “Teenides eranditult elukutselistest sõjaväelastest koosnevas väeosas, õpid iga päev midagi uut ja varud kuhjaga täis kogemuste­pagasi, mille najal tõuseb kiire analüüsi ning vajalike otsuste tegemise oskus ja kiirus.”
Rühmaülemana käis Voolaid oma kolmandal välismissioonil Mali Vabariigis (2018 talv–2019 kevad), kus nende allüksuse põhiülesandeks oli aktiivne ja passiivne väekaitse koos liitlastega.
Teenistust Scoutspataljonis jätkab ta endiselt, nüüd juba kompaniiülema ülesannetes.
Seiklusest kasvasid oskused
Välismissioonidest rääkides tõdes Voolaid, et ei mäleta täpseid põhjusi, miks läks oma esimesele missioonile. “Olin selleks ajaks juba otsustanud teha karjääri kaitseväes, eks see tundus siis loogiline otsus,” ütles Voolaid. Kindlasti ei salga ta ka selliseid põhjusi nagu noore mehe huvi seikluste vastu ja ka teenistuse materiaalset osa ehk missiooni­sõduri korralikku töötasu. Voolaid nentis, et järgmistel missioonidel seikluse osakaal pigem vähenes ja asendus järjest enam kogemustepagasi kasvatamise huviga. Materiaalse tasu osakaal aga on tema hinnangul jäänud samaks: tore, aga mitte eluliselt vajalik.
Nii nagu päevad ei ole vennad, pole olemas ka äravahetamiseni sarnaseid missioone. “Sama missiooni eri perioodid võivad küll olla sama suunitlusega, kuid olukord muutub pidevalt nii globaalselt kui ka lokaalselt,” nentis Voolaid.
Kõige raskem on missioonil­olija jaoks pidev enesedistsipliin ja rutiini talumine. On ju missioonil viibides liikumis­vabadus tugevalt piiratud. Liikuda saab väheste sihtpunktide vahel: magamis-/puhkekoht, hügieenitoimingute koht, baasi söökla, füüsilise treeningu ala. Ka nende vahel ei saa missioonil olija liikuda nii kuidas soovib, vaid üksus peab alati teadma, millal ja kus ta asub. Kõik eelnimetatud tegevused saavad toimuda siis, kui ei ole vaja täita teenistusülesandeid: töö julgestuspostil, patrull väljaspool baasi, lahingoperatsioon vastase kontrollitaval alal või siis mõni muu administreeriv tegevus, mille kohta antud ülemate käsk ja mis toetab ülesande täitmist.
Raske on ka pidev valmisolek reageerida igal hetkel vastase mistahes rünnakule. “Relv peab olema käeulatuses nii magades, süües kui ennast kergendades,” väitis ta.
Raske on ka sõpradest, perest, armsamatest pikalt eemal viibida. Eriti siis, kui puuduvad internet ja telefon, millega lähedastega kontakti hoida.
Õppetunnid igaks olukorraks
Voolaid ütles, et missioonid on teda õpetanud hoidma rahulikku ja kaalutletud meelt ja andnud oskuse iseendaga hästi läbi saada.
“Iga inimene väsib lõpuks tugevalt piiratud liikumis­teedest, samadest nägudest, menüüst, kus toidu maitset enam ei märkagi, miniatuursest hambapesuvalamust, kuhu keegi miskipärast sigareti­konisid loobib…,” loetles ta. “Aga kui sul on eneseteostuseks kindel plaan, mida teatud päevadel rakendad, on võimalik üsna muretult kõige sellega hakkama saada ja tülpimuse süvenemist vajaliku aja võrra edasi lükata.”
Sobilike tegevustena nimetas ta lugemist, trenni, keeleõpinguid jms. “Kindlasti õpetab missioon ka olukordi analüüsima ja sündmusi ette nägema – nii olen tihti leidnud ennast arutlemas, mis võiks olla põhjus, et kohviku ettekandja siseruumis salli kannab või miks naabrimees esimeste külmadega veel suverehvidega sõidab.”
Ka on missioonid õpetanud suhtlemist meie liitlastega, lisas ta veel ühe õppetunni.
Ohutunne ja rõõmsad hetked
Enamiku kogetud ärevaid või ohtlikke hetki saab Mart kirjutada Afganistani missiooni arvele. Olgu selleks siis tulevahetus, sõitmine isevalmistatud lõhkekeha otsa või uue jäätisesordi saladuslik ilmumine baasi sööklasse iga kuu teisel kolmapäeval…
Enne lähetamist läbib all­üksus alati missioonieelse eriala kursuse (MEAK), mis vastab antud missiooni määratud ülesannete kriteeriumitele. Vaimne ettevalmistus saavutatakse läbi situatsiooniharjutuste ja õppides tundma selle piirkonna kultuuri.
Pärast missiooni tavaellu naasmise kogemus on tema sõnul suuresti individuaalne ja sõltub ka sellest, kuidas olid asjad ette valmistatud enne missioonile minekut. “Seda nii suhetes koju jäävate inimestega kui ka igapäevastes küsimustes nagu arvete maksmine, kes hoiab silma peal elukohal, kes toidab kassi,” selgitas Voolaid. Ja lisas, et tema jaoks on see pigem olnud lihtne, kuna pole inimest, kes temast otseselt sõltuks.
“Vaatamata sellele, kas olen missioonil või mitte, on mulle alati toeks olnud mu perekond ja ma väärtustan seda kõrgelt,” kinnitas ta. “Kui olen teatanud perele, et lähen missioonile, siis ega nad rõõmust üle enda varju ei hüppa, aga nad saavad aru, et elukutse on minu valitud ja mulle sobiv väljund eneseteostuseks.”
Kord ütles isa Mardile, et nemad emaga ei ole teda kasvatanud selleks, et mõni võõramaa kaabakas saaks ta maha lasta. Ja Mart omalt poolt lubas, et teeb kõik selleks, et sellist võimalustki ei tekkiks.
Kui küsin Mart Voolaidilt, kas ta läheks uuesti missioonile, vastab noormees jaatavalt: “Arvestades minu hetke elukorraldust, siis JAH; arvestades, et tunnen oma valdkonda ja see on minu võimalus eneseteostuseks, on vastuseks JAH; arvestades, et vajadusel on see minu kohus, siis JAH.”
Ta küll ei välista muutusi, mis võivad elus ikka ette tulla, aga hetkel on nii, et kui vaja, siis läheb.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411