Teisipäev, märts 2, 2021
 

Lydia Minajeva: intervjuu

TOIVO TÄNAVSUU KOGUST
Mis muutus aastal 1991, kui nõukogude miilitsast sai Eesti politsei?
Patrullpolitseinik Lydia Minajeva: Miilitsasse tulin tööle 1986 ja kui tuli Eesti Vabariik, siis läksime ju automaatselt kõik Eesti politseisse üle. Eks töö muutus – läksin tööle Hiiumaa politseiprefektuuri ja korrakaitsesse. Muutus munder, muutus seadusandlus, töökord… Elu üldse muutus. Kindlasti tuli inimesi ka juurde, aga esialgu läks ära ainult üks, Akimov Juri. Nemad kolisid ära Venemaale, aga ülejäänud jäid esialgu edasi. Nüüdseks on nad riburada kas mujale tööle läinud või pensionile jäänud.
Millised olid algus­aastate töötingimused ja -vahendid praegusega võrreldes?
Eks see vana miilitsamaja oli nagu ta oli ja nii tuli see üle ka politseile. Miilitsa villis värviti lihtsalt teistesse värvidesse ja miilitsa asemele kirjutati peale politsei. Samamoodi need Žigulid, mis olid ja Moskvitš – lihtsalt värviti üle ja esialgu töötasime kõigi nendesamade vahenditega, mis olid. Aja jooksul hakkas asi natuke muutuma, tuli natuke kaasaegsemaid asju juurde. Aga esialgu tuli hakkama saada vanade vahenditega, nendega mis olid, ja need lihtsalt kohandati ümber politseile. Neid asju ei saagi praegusega võrreldagi – absoluutselt kõik on läinud paremaks. Meil on ju nüüd ikkagi olemas autos andmesüsteemid ja kaamerad. Töövahendid on mugavamad ja ma ei räägi ainult autodest, ka relvad, vorm, sidevahendid on paremad… Esimese mobiili sai kunagi kriminaalpolitsei juht Sepp, Meelis ja see oli natuke väiksem kui saiapäts ehk see oli ikka kohutavalt ebamugav. Tihtipeale polnud kahe pealegi patrullis raadiojaama, aga nüüd on igaühel individuaalne.
Kas on ette tulnud ohtlikke olukordi?
Ette on tulnud küll iga­suguseid asju. Aastast 2003 kuni 2014 töötasime paaris praeguse Kärdla politseijaoskonna juhi, tol ajal siis patrullpolitseiniku Moonika Raudsepaga. Olime parajasti kahekesi tööl ja meil oli siin selline tore meelelahutusasutus nagu Vetsi tall Kassaris, kus olid alati hästi ägedad peod. Oli parajasti alaealiste reid ja kontrollisime Vetsi tallis inimesi, kes tundusid olevat lubatust nooremad. Ja seal neid siis juhtuski olema. Viisime nad oma autosse, et nad vanematele üle anda. Ja siis sekkus üks mees, kes elab siiamaani Hiiumaal. Ta hakkas meiega kõrgendatud toonil rääkima ja ütles, et me peaks ära minema ja mida me endast arvame ja muidu hakkavad kivid lendama. Mina siis küsisin, et kes neid siis viskama hakkab, kas sina. Nii juhtuski, et kui hakkasime autosse minema, siis kõigepealt lendas Vana Tallinna pudel ja siis kivid. Ta sihtis meie autot, aga õnnetuseks viskas nii, et see tabas meie auto kõrval olevat Sharani. Selle auto omanikud said väga pahaseks ja siis hakkasid nemad omavahel madistama. Õnneks asi lõppes hästi, me pidasime selle inimese kinni ja viisime Kärdla jaoskonda. Muidugi oli see meie õnn, et kohalikud poisid ka appi tulid, sest tegu oli päris suure mehega.
Kas on olnud ka naljakaid seiku?
Naljakaid lugusid kindlasti on… 2000ndate alguses läksime Kõppu väljakutsele, kus oli peretüli. Olin tööl koos Peedu, Imrega ja läksime siis kohale. Ukse peal jooksis meile vastu noormees, karjus ja ajas segast juttu, väga me aru ei saanud, mis ta rääkis. Panime ta kähku autosse ja hakkasime juba ära sõitma, kui selgus, et tegu oli hoopis ühe sugulasega, kes tegelikult ise oli peksa saanud. Meie ei saanud aru, mõtlesime, et peame tema ära toimetama. Asi lõppes ikkagi hästi, võtsime lõpuks kaasa õige mehe, aga niivõrd kiire oli ja mingi teine väljakutse oli veel peal ja mees ise rääkis ka nii segast juttu, et meil jäigi mulje, et tema siis oli nüüd see pahalane. Pärast tõime ikka selle pereisa ära politseijaoskonda.
Eelmine kevad oli väga ekstreemne ja politseil tuli saabujaid sadamast tagasi saata, keegi ei teadnud, kui hull see viirus on – kuidas politsei koroonaajal toime tuli?
Eks see on nüüd osa politsei­tööst ja tuleb toime tulla, eks järgisime nõudeid, mis terviseamet andis ja sai kindaid kasutatud, maske, desovahendeid, vahemaad hoitud – enda kaitseks oli võimalik palju ära teha. Õnneks oli enamus inimesi ka arusaajad, aga no juhtus ka selliseid, kes sellega ei leppinud.
Kas oli kummaline inimesi tagasi saata, öeldes, et sa ei tohi Hiiumaale tulla?
Jaa, eks see oli kummaline olukord, aga meie jaoks, kes me oleme siin kaua elanud ja ka siis, kui sadamas oli veel piirivalve, nende jaoks see ehk nii imelik ei olnud, noorte jaoks ilmselt rohkem. Aga jah, et Eesti Vabariigi ajal sama­sugune asi – see oli tõesti kummaline, et meil on nagu üks riik ja siis äkki oleks nagu riik riigis. Iseenesest see maskide kandmine ja kõik, kõik on nii uus ja nii võõras, aga nüüdseks on see nagu juba üks osa igapäeva­elust.
Millised edasised plaanid, kaua politseis jätkate?
Eks ma pean võtma nüüd mitte väga pikka aega korraga, sõltub sellest, kuidas tervis vastu peab, kas on jõudu, jaksu – esialgu jätkan.
Mida ütleksite noortele, kas tasub tulla politseitööd proovima?
Ikka tasub tulla, kasvõi proovima, sest pealekasvu ja noori oleks väga hädasti vaja. Tublisid politseinikke kindlasti ootab terve Eesti Vabariik, mitte ainult Kärdla jaoskond.
Millised on politseitöö plussid?
Töö on huvitav. Saad ka tegelikult midagi ära teha ja kui miski ei meeldi, saad ise midagi uut kaasa tuua. No põnevust on selles töös kindlasti, hea kollektiiv ja võimalusi ennast proovile panna. Samuti panustada oma kodusaare turvalisusesse – see on tegelikult nii lahe! Ka palk on tunduvalt parem, kui see kunagi oli, aga ainult palga pärast me ju ei tööta. Palk võiks ju alati parem olla, aga ikkagi tasub tulla ja proovida. Ma arvan, et meie töös on positiivseid külgi rohkem.
Mida ütleksite lõpetuseks hiidlastele?
Tahan tänada hiidlasi, et nad on hästi seadusekuulekad ja väga arusaajad, aga praegusel ajal soovin ma kõigile tervist.

Mis muutus aastal 1991, kui nõukogude miilitsast sai Eesti politsei?
Patrullpolitseinik Lydia
Minajeva: Miilitsasse tulin tööle 1986 ja kui tuli Eesti Vabariik, siis läksime ju automaatselt kõik Eesti politseisse üle. Eks töö muutus – läksin tööle Hiiumaa politseiprefektuuri ja korrakaitsesse. Muutus munder, muutus seadusandlus, töökord… Elu üldse muutus. Kindlasti tuli inimesi ka juurde, aga esialgu läks ära ainult üks, Akimov Juri. Nemad kolisid ära Venemaale, aga ülejäänud jäid esialgu edasi. Nüüdseks on nad riburada kas mujale tööle läinud või pensionile jäänud.
Millised olid algus­aastate töötingimused ja -vahendid praegusega võrreldes?
Eks see vana miilitsamaja oli nagu ta oli ja nii tuli see üle ka politseile. Miilitsa villis värviti lihtsalt teistesse värvidesse ja miilitsa asemele kirjutati peale politsei. Samamoodi need Žigulid, mis olid ja Moskvitš – lihtsalt värviti üle ja esialgu töötasime kõigi nendesamade vahenditega, mis olid. Aja jooksul hakkas asi natuke muutuma, tuli natuke kaasaegsemaid asju juurde. Aga esialgu tuli hakkama saada vanade vahenditega, nendega mis olid, ja need lihtsalt kohandati ümber politseile. Neid asju ei saagi praegusega võrreldagi – absoluutselt kõik on läinud paremaks. Meil on ju nüüd ikkagi olemas autos andmesüsteemid ja kaamerad. Töövahendid on mugavamad ja ma ei räägi ainult autodest, ka relvad, vorm, sidevahendid on paremad… Esimese mobiili sai kunagi kriminaalpolitsei juht Sepp, Meelis ja see oli natuke väiksem kui saiapäts ehk see oli ikka kohutavalt ebamugav. Tihtipeale polnud kahe pealegi patrullis raadiojaama, aga nüüd on igaühel individuaalne.
Kas on ette tulnud ohtlikke olukordi?
Ette on tulnud küll iga­suguseid asju. Aastast 2003 kuni 2014 töötasime paaris praeguse Kärdla politseijaoskonna juhi, tol ajal siis patrullpolitseiniku Moonika Raudsepaga. Olime parajasti kahekesi tööl ja meil oli siin selline tore meelelahutusasutus nagu Vetsi tall Kassaris, kus olid alati hästi ägedad peod. Oli parajasti alaealiste reid ja kontrollisime Vetsi tallis inimesi, kes tundusid olevat lubatust nooremad. Ja seal neid siis juhtuski olema. Viisime nad oma autosse, et nad vanematele üle anda. Ja siis sekkus üks mees, kes elab siiamaani Hiiumaal. Ta hakkas meiega kõrgendatud toonil rääkima ja ütles, et me peaks ära minema ja mida me endast arvame ja muidu hakkavad kivid lendama. Mina siis küsisin, et kes neid siis viskama hakkab, kas sina. Nii juhtuski, et kui hakkasime autosse minema, siis kõigepealt lendas Vana Tallinna pudel ja siis kivid. Ta sihtis meie autot, aga õnnetuseks viskas nii, et see tabas meie auto kõrval olevat Sharani. Selle auto omanikud said väga pahaseks ja siis hakkasid nemad omavahel
madistama. Õnneks asi lõppes hästi, me pidasime selle inimese kinni ja viisime Kärdla jaoskonda. Muidugi oli see meie õnn, et kohalikud poisid ka appi tulid, sest tegu oli päris suure mehega.
Kas on olnud ka naljakaid seiku?
Naljakaid lugusid kindlasti on… 2000ndate alguses läksime Kõppu väljakutsele, kus oli peretüli. Olin tööl koos Peedu, Imrega ja läksime siis kohale. Ukse peal jooksis meile vastu noormees, karjus ja ajas segast juttu, väga me aru ei saanud, mis ta rääkis. Panime ta kähku autosse ja hakkasime juba ära sõitma, kui selgus, et tegu oli hoopis ühe sugulasega, kes tegelikult ise oli peksa saanud. Meie ei saanud aru, mõtlesime, et peame tema ära toimetama. Asi lõppes ikkagi hästi, võtsime lõpuks kaasa õige mehe, aga niivõrd kiire oli ja mingi teine väljakutse oli veel peal ja mees ise rääkis ka nii segast juttu, et meil jäigi mulje, et tema siis oli nüüd see pahalane. Pärast tõime ikka selle pereisa ära politseijaoskonda.
Eelmine kevad oli väga ekstreemne ja politseil tuli saabujaid sadamast tagasi saata, keegi ei teadnud, kui hull see viirus on – kuidas politsei koroonaajal toime tuli?
Eks see on nüüd osa politsei­tööst ja tuleb toime tulla, eks järgisime nõudeid, mis terviseamet andis ja sai kindaid kasutatud, maske, desovahendeid, vahemaad hoitud – enda kaitseks oli võimalik palju ära teha. Õnneks oli enamus inimesi ka arusaajad, aga no juhtus ka selliseid, kes sellega ei leppinud.
Kas oli kummaline inimesi tagasi saata, öeldes, et sa ei tohi Hiiumaale tulla?
Jaa, eks see oli kummaline olukord, aga meie jaoks, kes me oleme siin kaua elanud ja ka siis, kui sadamas oli veel piirivalve, nende jaoks see ehk nii imelik ei olnud, noorte jaoks ilmselt rohkem. Aga jah, et Eesti Vabariigi ajal sama­sugune asi – see oli tõesti kummaline, et meil on nagu üks riik ja siis äkki oleks nagu riik riigis. Iseenesest see maskide kandmine ja kõik, kõik on nii uus ja nii võõras, aga nüüdseks on see nagu juba üks osa igapäeva­elust.
Millised edasised plaanid, kaua politseis jätkate?
Eks ma pean võtma nüüd mitte väga pikka aega korraga, sõltub sellest, kuidas tervis vastu peab, kas on jõudu, jaksu – esialgu jätkan.
Mida ütleksite noortele, kas tasub tulla politseitööd proovima?
Ikka tasub tulla, kasvõi proovima, sest pealekasvu ja noori oleks väga hädasti vaja. Tublisid politseinikke kindlasti ootab terve Eesti Vabariik, mitte ainult Kärdla jaoskond.
Millised on politseitöö plussid?
Töö on huvitav. Saad ka tegelikult midagi ära teha ja kui miski ei meeldi, saad ise midagi uut kaasa tuua. No põnevust on selles töös kindlasti, hea kollektiiv ja võimalusi ennast proovile panna. Samuti panustada oma kodusaare turvalisusesse – see on tegelikult nii lahe! Ka palk on tunduvalt parem, kui see kunagi oli, aga ainult palga pärast me ju ei tööta. Palk võiks ju alati parem olla, aga ikkagi tasub tulla ja proovida. Ma arvan, et meie töös on positiivseid külgi rohkem.
Mida ütleksite lõpetuseks hiidlastele?
Tahan tänada hiidlasi, et nad on hästi seadusekuulekad ja väga arusaajad, aga praegusel ajal soovin ma kõigile tervist.
Küsis HARDA ROOSNA

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411