Teisipäev, jaanuar 12, 2021
 

Isemoodi Haldi nina

Tapio Vares
Haldi nina on üks väga eriline koht, seda Hiiumaa lääneranniku mõistes, kus roopadrikud kõikjal mõnuga laiutavad ning siis äkki sirutub läände üks kiitsakas nina. Vene ajal asus siin tähtis kalasadam, vahepeal mahajäetuna lagunenud sadamat on nüüd korrastatud.
Sel aasta eelviimasel päeval jõudsin ma Haldi ninale alles kolmandat korda elus. Esimene kord oli erakordselt külma 2002 oktoobri lõpus, kui ranna ääres läikles jääd ning paksude vihmalinikupilvede kohalt ujusid järsku välja Kõpu mägede tipud.
Teine kord oli neli aastat hiljem, juunikuus. Kui loojuv suvepäike pani rannakivid justkui hõõguma, kui otse rannakruusal kasvav õunapuu puistas oma õielehti, kui loojangul tormas roostikust välja miljon tigedat sääske.
Nüüd siis taas külmemal aastaajal. Värve oli küll natukese vähem, ent ilus ja huvitav ikka. Näed sa, sadama­muulile laskus puhkama merikotkas. Ja maakaela randa pidi lendas terve lopsakas parv kõverkaelseid haigruid.
Muide, jah, algselt oli Haldi ots küllap omaette väike laiukribal. Kas ehitati sinna teetamm ja seetõttu tekkis setete kuhjumisel see pikk peen poolsaar? Eemalt paistab Haldi ots tõesti üsna omaette. Roostiku taga törtsuke maad, näpuotsaga kadakate ja mõne männi rohelust kukile puistatud.
Täitsa isemoodi on seal tõepoolest – aina paljastuv ruske kruus, sametjaid samblalaike, okaspõõsaste kosutavat igihaljust. Ja kive täis neemeots. Eriti ilus on põhjapoolne rand. Siin jõuab kruus otse veeni, siin on igas kujus ja värvis rändrahne: ruskeid, hele- ja tumehalle, vöödilist gneissi, korp­sambliku sinepikollasega tükati üle värvitud.
Too paljuharuline põõsjas rannaõunapuu, temagi on endiselt alles. Nõnda ikka veel ka piirivalvetorn ja silikaatlobudik. Viimasel katus küll sisse kukkunud, ent seintel rõõmsad gräfitid. Tegelikult võiks selle torni ja hoone veel päästa, näitena kunagisest, aga vaevalt seda tehakse. Hea, et veel üldse pole maha tõmmatud.
Haldi ninal saab merd nautida kolmest küljest. Ees kohamas avameri, vasemal roheline metsarannik Haldreka must-valge päeva­märgiga ning paremal Kõpu mäed. Jaa, heas valguses võiks siit saada super mägi­vaateid, kui fotokaga suumida. Proovisin nüüdki, ent ilma erilise tulemuseta.
Igatahes Kõpu tuletorn valendab platoo ühes otsas, teises on eriti silmapaistvad Kaplimäe ja ühe teise künka teravik. 2002. aastal võrdlesin pilvede kohalt välja ilmuvat Kaplimäe tippu Fudjijamaga… Nüüd, asisemalt, võiks võrrelda Haanja küngastega, mis kogemata kombel mere äärde sattunud.
Igatahes Haldi ninale tahan ma ükskord kindlasti jälle tagasi. Vahelduseks ehk siis soojemal aastaajal.

Külanimed Haldi ja Haldreka
Veebipõhises teatmeteoses “Eesti kohanimeraamat” (2016) leiab Emmaste osavallas asuvate külanimede Haldi ja Haldreka seletuse.
Hiiumaa ja Saaremaa koha­nimesid uurinud keeleteadlane Marja Kallasmaa pakub, et küla nimi Haldi võib tuleneda saksakeelsest sõnast haltstelle, mis on laevade seisu- või laadimiskoht või siis rootsikeelsest sõnast halt, mis tõlkes tähendab peatust.
Haldi, kohalikus pruugis Aldi, on esimest korda märgitud aastal 1564 Halte Matt(hias), Halt Hint, 1576 Haltti Simon, Haltti Mick, 1655 Haltemeh ja 1798 Halti (küla).
Samas on kirjas, et Haldreka, kohalikus pruugis Aldreka, on Haldi tütarküla, mille nimi on lühenenud külaelaniku Haldi-Eeriku nimest. Esma­mainimine aastast 1649, kui külas elasid Halti Mick ja Halti Erick, aastal 1668 Halti Ericke Hans ja hiljem juba külanimena: 1693 Haldrico, 1739 Haltrick, 1744 Haltri, 1750 Haldriko, 1798 Haldrika.

Koostanud HARDA ROOSNA
Allikas: “Eesti kohanimeraamat” (2016)

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411