Kolmapäev, detsember 23, 2020
 

Jõulutunde võib leida pimedast lumeta metsast

Kati Kukk | Hiiu Leht
Kati Kukk | Hiiu Leht
Nädalavahetusel paistis, et päev läbi udutanud vihm tekitab pigem masendus- kui jõulutunde, kuid siis meenus ajalehes nähtud kuulutus Soeras toimuvast laterna­matkast…
Tõesti, Soera talumuuseumis nädal aega kestnud jõulumaa lõpetuseks olid korraldajad plaaninud perepäeva ja selle lõppu laternamatka. Korraldajaks mõistagi Palade loodus­hariduskeskuse eestvedaja Karin Poola koos abilistega. Mõeldud-tehtud! Nüüd, kui see käik on selja taga, leian, et  lapsemeelne juhtuda-laskmine on tõhus nipp jõulutunde tabamiseks.
Soe vastuvõtt ja viis päkapikku
Kui laupäeval kella poole kuue ajal – aegsasti enne algust – kohale jõudsin, oli juba pime. Parklast eemal paistsid vanade taluhoonete tumedad kogud mõnede valgustatud akendega ja õu siin-seal põlevate väliküünaldega. Värav oli avatud ja sealt lähenes keegi, kes reipalt tervitas. See oli Grete Olev, kes töötab Palade koolis huvijuhina. Sain temalt kiired juhised, mis kuskil toimumas. Ühtlasi jõudis ta öelda, et on mandrilt kolm aastat tagasi Hiiumaale tulnud, Soera talumuuseumist vaimustuses ning aidanud korraldada nii eelmist jõulumaad kui suvesimmanit.
Kuigi oleks olnud võimalus saada endale seltsiliseks üks keskmist mõõtu päkapikk, eelistasin sedapuhku üksi aega parajaks teha. Pärast selgus, et päkapikke oli jõuluperes viis – Eliise, Marta, Mia-Marjen, Karel ja Raivo, kes kooliajal on Palade kooli õpilased. Päkapikkude ülesandeks oli saata külla tulnud peresid ja aidata hoida turvalist vahemaad teiste külalistega.
Grete kiitis nende toimetamist ja ütles, et tuleviku jõulumaade pärast pole vaja muretseda – tegijad sirguvad. Mõne sõna saime ka vahetada. Jutust jäi kõlama, et kõige enam meeldis neile selle töö juures väikeste laste siiras ja vahetu kaasaelamine. Oli omamoodi tore kuulda seda nii noortelt ja ütlemata jäi, et nad on ju ise ka veel lapsed.
Matk vana talu maadel
Laternamatka alguseks kogunes Hiiumaa kivimite maja juurde pimedusest paar-kolmkümmend huvilist. Lapsi oli nende hulgas üle poole – suuremaid ja väiksemaid, aga kõik kõndisid omil jalul. Matkajatele olid valmis seatud juba põlema süüdatud laternad ning algul oli lastel natuke valimist, milline latern kellelegi passib ja kes millist kanda jaksab. Matkajuht Karin Poola ees, teised järel, asuti liikuma.
Ega mööda pimedat rada niisama lihtne kõndida polnudki. Maa oli märg ja ühes kohas läksime läbi päris madala vesise koha. Matka alustades välja jagatud laternatele lisaks läksid peagi käiku ka pealambid ja telefonid. Nii olid paremini näha mättad ja oksad ning oli lihtsam mõnest maaslamavast puust üle ronida.
Jõulud võivad tulla
Varsti oli peatus, et tagapool tulijaid järele oodata. Siis rääkis matkajuht, et viibime vanadel talumaadel, kus kunagi oli olnud karjamaa, mis kasvas rohtu, seejärel võssa, seejärel tekkis mets, kus ei ole enam teid ega radu, sest inimesed siin enam ei käi. “See on koht, mille peale pisut mõelda,” ütles Karin Poola vaikseks jäänud kuulajatele. Ta lisas, et jõulude ajal on saanud kombeks panna sellesse metsa­tukka tuled kaugete talu­aegade, siinelanud inimeste ja nende loomade mälestuseks. “Olgu see mets ükskord aastas ilus ja tuledes.”
Matka jooksul peatusime veel metsast leitud hirve- ja põdrasarvede ja samblaga kaetud lehmakolju juurde pandud tulede ning paari lõkke juures. Pimedas mõjusid isemoodi tähenduslikult nii sinilillede rohetavad kevadootel lehed metsakõdu vahel kui pungad, mis ei tea, kas tärgata või mitte. Ka pimedus ise tuli arutusele ja mitu last kinnitas, et nemad küll enam pimedust ei karda.
Umbes kolmveerand tundi kestnud retk sai otsa talukoha teises servas. Keegi metsa ei jäänud ja üheskoos jalutati tagasi kivimitemaja juurde, kus Anne Luukas pakkus maitsvat borši. Kersti Rõbtšenko oli päeval toimetanud piparköögis – küpsetanud ja kaunistanud piparkooke ning rullinud jõulujõhvikaid, kuid mängis õhtu lõpuks akordioni nagu pikka päeva poleks selja taga olnudki.
Jõulutooteid müünud Signe
Juhe ja Kaire Vannas naeratasid ilma vähimagi väsimus­märgita ja hakkasid asju kokku pakkima. Grete Olev ja tema kursusekaaslane Viljandi Kultuuriakadeemiast Helen Kotter saavad nüüd natuke puhkust võtta ja sama lubas teha Karin Poola. Selleks korraks sai jõulumaa läbi nii korraldajatele kui viimastele külalistele, kes laterna­matkast osa võtsid. Jõulud võivad tulla!

 

Sildid: , , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411