Kolmapäev, detsember 30, 2020
 

COVID-19 läbipõdenu: Me ei olnud ettevaatlikud

erakogu
Oktoobris sai  COVID-19 nakkuse Samaaria Hiiumaa hooldekodu juhataja Ülo Kikas.
Viis-kuus päeva peale nakatumist jäi ta haigeks, viis päeva oli haigena kodus ja 12 päeva haiglas – oli päevi, mil vaid 50aastane mees mõtles surmast.
“22. ja 23. oktoobri õhtul kohtusime palveosaduseks mõne kohaliku sõbraga ja meiega liitus hea tuttav Tallinnast,” meenutas Ülo Kikas. “27. oktoobri õhtul helistati, et olin olnud koroonahaigega otse­kontaktis – meie külaline oli sel päeval kuulnud positiivsest koroonaproovist. Samal päeval algasid ka minu esimesed sümptomid.”
Millised olid eel­teadmised koroona­viirusest enne nakatumist ja kas sel koosviibimisel maske kasutasite?
Ülo Kikas: Alates kevadisest koroonapuhangust on meie töötajad riskirühma kuuluvate hooldekodu elanike kaitseks hoolealuste läheduses kandnud kirurgilist maski ja kasutanud muid kaitsemeetmeid. Seega juba tööga seoses teadsin, kuidas koroonaviirus levib ja kuidas ennast ja teisi nakkuse vastu kaitsta. Olin kursis, millised võivad olla sümptomid ja haiguse tagajärjed. Ka kaitsevarustus oli kättesaadav, aga oktoobri alguses Hiiumaal veel maski üldiselt ei kantud, sest koroonasse nakatumine polnud eriti levimas. Me ei olnud ette­vaatlikud ja koosviibimisel maske ei kandnud, sest usaldus­väärsete sõprade väike ring oli haigus­sümptomiteta – see on õppimise koht.
Selle koosviibimise järel said mitmed positiivse testitulemuse, mitmed lähikontaktsed pidid jääma eneseisolatsiooni, aga kõige hullemini said pihta Sina – millised olid sümptomid?
Esimesel kahel-kolmel haigus­päeval oli mul kogu aeg külm, kuigi toas oli väga soe ja seljas soojad riided. Esimesel oli tugev lihasvalu, mis ei lasknud pikalt ühe koha peal voodis olla, pidin sageli asendit muutma, et leevendust leida. Kolmandal päeval tekkis valulikkus kõhus ja rindkeres, just sügaval hingamisel. Hooti kerkis kuiv paukuv köha, palavik püsis vahemikus 38–38,9. Nohu ei olnud. Sõin haiguse tõrjeks paar küüslauguküünt nii, et ei tundnud mingit kibedust suus.  Hapnikuravi ma ei vajanud, kuigi hingamine jäi edasistel päevadel üha pinnapealsemaks. 15. haiguspäeval palavik lõpuks taandus ja enesetunne paranes. Tunnistan, et oli päevi, kus terveks saamine ja elus püsimine ei olnud nii iseenesestmõistetavad. Haiglas sain 12 päeva toetavat ravi seitsme-kaheksa ravimiga. Arst kuulas iga päev kopse ja tehti vereproove, et jälgida kopsupõletiku võimalikku teket. Palavik käis kolmes laines ja see tingis vajaduse ennetada kopsu­põletikku antibiootikumidega. Taastumiseks tuleb nüüd endal edasi tööd teha – teen hingamis­harjutusi, mida terapeut õpetas. Alates 13. novembrist olen tänulikult tagasi kodus oma pere juures.
Mis mõtted haiglavoodis peast läbi käisid: kas uskliku inimesena küsisid Jumalalt, miks just mina?
Olen aastatega õppinud Jumalat usaldama ja kogenud, et vastused selgitustega saabuvad omal ajal – tagasi­vaates. Etteheitvat küsimust ei tekkinud, kuigi juba kodus olles tajusin, et tegu on millegi tõsisega, mis mind haardesse võtnud. Kodus oli viis ja haiglas 12 päeva koroona­viiruse rünnakutega võitlemist. Õnneks ma ei tundnud end unustatuna. Toeks olid kallid lähedased, kes ühendust pidasid.
On inimesi, kes arvavad, et nemad ei haigestu, et neid kaitseb Jumal – kuidas sellega on, kas kaitseb või ei kaitse?
Jah, Jumal võib ja saab igas olukorras kaitsta, ka haiguste eest. Tean, sest olen imelist tervenemist korduvalt isiklikult kogenud. Inimene ei tohiks aga Jumalat kiusata. Seda õpetas Jeesus, kui kurat teda ahvatles pühakoja katuselt alla hüppama, väites Jumala sõna põhjal, et Jumala inglid Jeesust kaitsevad.
Kas oli ka surmahirmu?
Jah, oli küll mõtisklusi surmast, juba kodus, öösel, enne haiglasse sõitu. Ka haiglas, kui palavik mitu korda tagasi tuli ja hingamine järjest pinna­pealsemaks jäi. Vaatasin tagasi oma viiekümnele eluaastale ja tänasin Jumalat, et ta on hoidnud ja teinud nii kannatlikult minuga oma tööd. Olen pääsenud varemgi surma­suust, on olnud eluraskusi, milles olen kogenud Jumala rahu ja abi. Hirmu asemel oli pigem arupidamine iseendas, mis olukorras ma olen, kui täna tuleks seista Jumala kohtujärje ees. Julgustav oli kogeda südames lootust ja rahu, teades, et olen Jumala laps, kelle lunastaja on Jeesus Kristus.
Kuidas tervis praegu on?
Töötan esialgu osakoormusega. Olen optimistlik ja tasakesi taastumas, täielik taastumine võib veel aega võtta. Vahel esineb ootamatut väsimust, millega kaasneb tundlikkus rindkeres. Siis tuleb veidi pikutada ja peagi saab jätkata. Sügavamal hingamisel on kohati tunda, et kopsudes pole kõik veel päris hea, kuid viimased analüüsid näitasid, et mõõdetavad tervisenäitajad on korras.
Mida sellest kogemusest õppisid?
Sellised keerulised olukorrad ja katsumused panevad märkama ja olema tänulik kõige eest, mida peame loomulikuks ja enesestmõistetavaks. Hooldekodus töötasin nakkus­ohtlikuna vähemalt kaks päeva – 26. ja 27. oktoobril. Sel ajal viibisin korduvalt mitmete hooldekoduelanike läheduses ja kohtusin töökaaslastega, aga kuna kasutasin hooldekodus kirurgilist maski ja järgisin kätehügieeni, siis nakkus minu kaudu hoolde­kodu elanikele ja töökaaslastele edasi ei levinud. Olen väga tänulik Jumala armu eest, et kaitsevarustus toimis!
Olen südamest tänulik ka kõikidele headele inimestele suure hoole ja abi eest! Võrratud olid perearst dr Kaie Lauter, terviseameti vaneminspektor Liia Järv, dr Arkadi Popov, Lääne-Tallinna Nakkus­kliiniku dr Marika Raukas ja füsioterapeut Mailis Reinbaum, Emmaste osavalla sotsiaaltöö korraldaja Liia Rull, kõik inimesed, kes mulle kaasa elasid! Aitäh teile!

Küsis ANNELY VEEVO

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411