Reede, november 20, 2020
 

Mati ja Mati ehk kuidas läheb saarte korvpallil

erakogu
Eesti korvpall sai tänavu 100aastaseks ning sel puhul koguti veebilehele korvpall 100.ee kokku sada lugu Eesti korvpallist ja korvpalluritest.
Spordifotograafina tuntud Siim Semiskar andis sõna pikalt Saaremaal Orissaares korvpallielu edendanud Mati Rüütlile ja Hiiumaal aastakümneid väikeseid korvpallipoisse õpetanud Mati Kiiverile.
Intervjuu selle osa, kus juttu meie Matiga, avaldame autori lahkel loal Hiiu Lehes.
Aegade jooksul on seda mängu harrastatud erinevates regioonides, kus suure hingega treenerid lastega tegelemise enda peale on võtnud. Korvpalli meistri­liigasse on mitmeid mängumehi sirgunud ka meie kahelt suurimalt saarelt, Saaremaalt ja Hiiumaalt. Põline Hiiumaa mees Mati Kiiver, keda võiks tinglikult nimetada Hiiumaa korvpalli maaletoojaks, on praeguseks teatepulga edasi andnud oma endistele õpilastele, kes võtnud enda õlule Hiiumaa korvpalli edendamise.
Kuidas jõudsid lapsepõlves spordi juurde?
Mati Kiiver: Meil Kärdlas oli majade taga suur mängu­väljak, kus sai jalgpalli mängida ja vanemate poiste poolt olid tehtud isegi kaugushüppe­kastid. Seal visati ka palli ja tõugati isegi kuuli. Sealt sain ma spordipisiku. Kui kooli läksin, siis oli meil Hiiumaal vaid kergejõustiku trenn. Aga esimese klassi poisse sinna ei võetud ja ma olin pisut nördinud. Teisest klassist kuni gümnaasiumiastme lõpuni tegelesingi kergejõustikuga. Tulemustest rääkides, siis Eestimaa Spordiliidu Jõud mängudel kohati jõudsin tõkke­jooksus kolme hulka. Eesti meistrivõistlustel olin tavaliselt B-finaali 1.–2. ehk siis kokkuvõttes 9.–10. mees.
Pärast keskkooli jätkasid õpingutega kehakultuuriteaduskonnas?
Ma kohe pedasse [Tallinna Pedagoogiline Instituut, praegune Tallinna Ülikool] ei läinud. Õppisin Tehnikaülikoolis ehitust ja käisin sõjaväes ära. Siis sain aru, et maja ehitamisega saab lõpuks igaüks hakkama (Muigab.). Peda lõpetasin ära 1990 ja sain Hiiumaale tööle. Aeg oli karm ja valitsesid nõukogudeaegsed traditsioonilised alad – kergejõustik, võrkpall ja orienteerumine. Midagi seal kõrval ei tahetud üldse näha. Sain Hiiumaa spordikooli üldkehalise treeneriks tööle ja tol ajal ei tohtinud seal sõna korvpall kõva häälega isegi välja öelda (Naerab.).
Kuidagi ikkagi Hiiumaal korvpalli mängima hakati. Kuidas see juhtus?
1993. aastal puhusid tuuled, kus spordikoole hakati ära kaotama ja 1994. aasta kevadel moodustasime Kärdla Spordikooli, et Hiiumaalt spordikool sootuks ära ei kaoks. Mul õnnestus seal direktoriks saada ning muutsin põhimäärust ja panin korvpalli spordialade nimistusse sisse. Selleks ajaks oli mul tegelikult Hiiumaal juba kolm rühma. Haridus­ministeerium kinnitas õppekava kenasti ära ja sellest ajast on korvpall Hiiumaal olemas.
Vahele tuleb ära õiendada, kuidas ja miks kergejõustiklasest sai korvpallitreener?
Ma olin ainuke laps peres ja meil polnud majanduslik seis kiita. Esimese televiisori saime alles 1975. aastal, see oli pisike mustvalge Rekord 6. Sellega sai vaadatud kõiki ülekandeid, mis vähegi Kalevi Spordihallist tehti. Võrkpall ja eriti korvpall hakkasid mulle hullumeelselt meeldima. Meil oli kodus suur peegel, mille ees ma kõik (Aleksei) Tammisted ja (Anatoli) Krikunid järele tegin. Tehnilised elemendid õppisingi teleka taga ja siis matkisin nähtut. Viiendas klassis rajasime majade juurde kossuväljaku, mille jaoks varastasime koolist prügimäele viimist ootava korvilaua. Sealt platsilt on paljud Kärdla piirkonna kossupoisid pisiku saanud. Hiljem oli koolidirektoriga muidugi jama, et ma luba ei küsinud. Aga kehalise õpetaja päästis mind välja.
Miks üldse pärast lõpetamist Hiiumaale tagasi läksid? Kas ei tekkinud mõtet jääda pealinna tööle?
Ma sain tegelikult suunamise Jõgeva maakonda kooli, mille nime ma enam ei mäleta. Vajati kehalise kasvatuse õpetajat ja mulle pakuti isegi kahetoalist korterit. Aga süda tõmbas ikka Hiiumaa poole, kuna tulevane naine ja vanemad elasid siin. Mul tehti lõpuks ka pakkumine tulla Hiiumaale ja ma ei mõelnud kaua. Treenerikarjääri silmas pidades on Mait Käbin hiljem mind Pärnusse kutsunud ja Aivo Erkmaa Väike-Maarjasse. Mul oli täiesti kaalumise koht, aga need sammud jäid tegemata.
Kuidas noorte korvpall siis Sinu käe all kulges?
Kui olin juba kümme aastat Hiiumaal tööd teinud, tuli esimene minu õpilane Eesti meistriks. Saatsin poisi Tiit Soku korvpallikooli, Marek Vainumäe oli nimi ja 201 cm mõõdeti pikkuseks. Kuna Hiiumaal oma võistkonnaga oli keeruline läbi lüüa, siis mu idee oligi selline, et poisid kuskile tasemele viia. Aktiivse treeneritöö lõpetasin umbes aastal 2015 ja mul on hea meel, et olen saanud oma õpilased Risto Merimaa ja Koit Kalmuse Hiiumaale tagasi tööle. Risto oli kunagi pool hooaega lausa Valgas ja on mänginud esiliigat ja teist liigat. Nemad veavad nüüd Hiiumaal noorte­sporti ja mul on hea meel, et kunagi nullist alustatud töö jaoks on mantlipärijad olemas. Neil on 3.–5. klassini umbes 30 poissi ja Hiiumaa mõistes on see täiesti okei.
Kes on läbi ajaloo parimad Hiiumaa korvpallurid?
Esimene Eesti meister on aastast 1977 Tiit Hang [võitis Eesti meistritiitli TRÜ ridades]. Siis olin mina veel koolipoiss. Hilisemast ajast võttes jõudis näiteks Tiit Talumaa Eesti meistriliigani välja [mängis TTÜ KK, Valga-Valka ja Tallinna Kalev/TLÜ meeskondades]. Siis pakun veel välja Marek Vainumäe Tiit Soku KK koosseisust ja Mait Käbini käe all mänginud Allan Heinsoo ning seejärel juba Martin Paasoja ja Kristjan Voolaid. Sinna punti võiks veel Risto [Merimaa] ka panna, kuna ta ikkagi jõudis meistriliigasse.
Kas kohalik veri on paksem ja hoiad pöialt rohkem just Hiiumaa meestele, kui näed neid mängimas?
No kui Paasoja ja Voolaid näiteks koos Raplas olid või isegi sama aastakäigu poiss Robert Lilleõis praegu KK Viimsis… vahet pole, mis liiga või võistkond, siis kõigil hoian pilku peal. Nemad hoiavad muidugi minul ka (Naerab.).
Räägime naabritest ka. Mida arvad Saaremaa korvpallist?
Ma Enn Laanemäe tegemistega olen kursis olnud, aga nüüd Mati Rüütli ja teiste asju tean veidi vähem. Ennuga tegime sõpruskohtumisi ja mängisime koolispordi­sarjades. Vaatasin alati temale natuke alt üles ja õppisin. Kõva austus oli saarlaste vastu. Kusjuures Enn alustas korvpalli vedamist samuti kerge­jõustiku pealt. Eks me veidi samasugused mehed olime. Nöökimist on ikka olnud, aga mingit vägikaikavedu küll mitte. Praegu elan näiteks Indrek Kajupanga tegemistele kaasa ja saarlaste vastu on kõva respekt. See, mis neil seal praegu toimub… meil on ikka sinna aastaid minna.
Kui võtta kokku ja panna vastamisi Saaremaa ja Hiiumaa tähtede rivistused, siis kumb praegusel momendil peale jääks?
Meil on välja panna Voolaid, Paasoja, Talumaa, Lilleõis ja Merimaa. Saarlased toovad vastu Mario Paiste, Kajupanga, Janis Vahteri, Tormi Niitsu. Kui nii vaadata, siis Saaremaa peaks olema karva­võrra kõvem. Aga pikkuselt me oleksime üle. See mäng oleks päris huvitav. Kunagi hiidlased ja saarlased 1990ndatel mängisid jalkat ja jäähokit omavahel.
Vaatame veidi ka suurt pilti, kas hoiad asjadel silma peal ja mis seisus Sinu hinnangul Eesti korvpall praegu on?
Koondiste tasemel ma üritan meedia kaudu ikka jälgida. Sellega olen kursis. Praegu on väga uhke noorte treenerite põlvkond peale kasvanud ja see teeb heameelt. U16 ja U18 koondiseid vaadates näeb väga kihvte kujusid. Enam pole need sihvakad tüübid kaduma läinud ja 2meetriseid noori poisse on mitmeid. Kunagi otsisime neid tikutulega ja rõõmustasime, kui ühegi kätte saime. Arvan, et seis on päris okei ja nukrutsemiseks kindlasti põhjust pole.
Kui Eesti korvpall tähistab tänavu 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse siin veel seda mängu ja milline korvpall siis võiks välja näha?
Mingil kujul kindlasti mängitakse. Olgu ta siis kasvõi nagu hiljutine distantsõpe mingi virtuaalse lahendusena. Kui ta juba sada aastat on vastu pidanud. Korvpall on hasartne mäng ja inimloomus on selline, kus kuiva sporti on keeruline teha. Kui kõik teevad vaikselt oma nurgas seda tööd edasi, kas siis treenerina, ajakirjanikuna, õpetajana, üritustekorraldajana, siis ei kao korvpall kuhugi. Peame hoidma ise seda joont, et korvpall ei kaoks.
Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolse viisiku Eesti korvpallist.
1960ndatesse ja 1970ndate esimesse otsa ma väga ei küündi ja seetõttu pean võtma oma mälestustest. Number üks kindlasti Tiit Sokk. TPIs õppimise ajal käisin seal August Soku trenne vaatamas ja nägin, mismoodi Tiit oma isa juures trenni tegi. See rahulikkus, tarkus, platsinägemine ja vise – temalt oli palju õppida. Järgmisena läheb Anatoli Krikun, kuigi tahaksin väga ka Aivar Kuusmaad nimetada, aga Krikuni panen seetõttu, et ta oli kergejõustiku taustaga mees, ülimalt töökas ja nahaal­ne. Nii, Kuusmaa praakisime välja… nüüd edasi… Number kolm on mu vana hea sõber Andrus Nagel. Number neljaks paneme Jaan Lentsiuse. Märksõnaks on 1975. aasta Rekord 6 televiisor ja tema nurgast pandud hüppelt ühekäevisked. Tsentrisse tuleb panna Ukrainast Eestisse toodud Sergei Babenko. Tema jalgadetööd sai jälgitud nii telerist kui Kalevi hallist.
Oled üks vähestest, kes julgenud Martin Müürsepa oma viisikust välja jätta.
(Naerab.) No see oleks ju liiga lihtne. Las olla natuke teistmoodi.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411