Teisipäev, november 17, 2020
 

Mälestused Voldemar Pansost, mis ei kustu

erakogu
erakogu
Mul on olnud au tunda kahte Eesti suurkuju – Georg Otsa ja Voldemar Pansot. Need tutvused olid küll lühiajalised, kuid jätsid minusse sügava jälje.
Kuna mõlemal on tänavu 100. sünniaastapäev, siis oleks patt ainult ühest, Georg Otsast kirjutada, teisest, Voldemar Pansost, aga mitte. Loodan, et need mälestused on kajastamist väärt.
Minu esimene mälestus Pansost oli Kassari rahvamajas, kus noored korraldasid isetegevuspeo. Oli rahvatantsu, ansamblilaule (minu ema tegi lauludele teise hääle). Minu etteasteks oli lugeda “Kevadest” üks lõik ja peast üks Krõlovi valm.
Väike saal oli puupüsti rahvast täis. Panso kõrge kuju paistis teiste seast välja. Põlved läksid nõrgaks, kui teda nägin, oli mul ju kaks lugu tema kuuldes esitada. Õnneks midagi segi ei läinud ja püüdsin väga ilmekalt esineda.
Kui rahvas hakkas saalist lahkuma, sättisin end Panso kõrvale, kes sõbralikult naeratades ütles: “Hästi said hakkama.” Olin kui kõrvust tõstetud.
Panso oli meil (mu isa­kodus) sage külaline. Alati olid tal kaasas plokk ja pliiats. Kui minu isa, kes oli suur naljahammas, midagi naljakat ütles, siis Panso rõkkas naerda. Vahetevahel kirjutas ta ka midagi üles.
Tol ajal oli meil sage külaline ka kunstnik Jaak Adamson. Millegipärast ei klappinud nad teineteisega. Tihti läks sõnasõjaks. Ükskord rääkis Jaak anekdoodi hullumajast, kus ühte hullu käsutati: “Volli küps, kuku alla!” Panso võttis seda isiklikult ja Adamson sai paraja vastulöögi.
Meil kodus käis palju noori. Omal kodus oli juba neli noort. Sel ajal elas meil ka üks üliõpilane, kes oli Kassaris praktikal. Me kutsusime teda Tinnaks. Ta oli vahva naine, mängis akordioni ja laulis. Meilegi õpetas mitu lorilaulu.
Kui Panso ja Tinna hoogu sattusid, läks tõeliseks teatriks. Panso oli neljakäpukil, Tinna ta seljas. Tehti ka muid vigureid. Naersime pisarateni. Ka meie vanad, ema ja isa vaatasid neid “spektaakleid” ja elasid kaasa.
Panso käis ka talvel Kassaris. Ükskord jäi meie külaline liiga kauaks laua äärde istuma. Väljas oli juba päris pime ja otsustasime õdedega teda saatma minna. Polnud ju sel ajal tänavavalgustust. Ise me oskasime ka pimedas orienteeruda, ikkagi oma kodukant. Panso aga ööbis sel ajal Kassari muuseumis. Ühel hetkel kukkusid Pansol prillid paksu lumme. Oli nalja ja naeru, kui neid otsisime. Lõpuks said prillid leitud ja Panso ööbimispaika toimetatud.
Panso suur lemmik oli mu õde Siiri, kes oli äsja lõpetanud Tartus Pallase kunstikooli. Neil oli palju omavahel rääkida. Mõnikord käisid Kassari vahel jalutamas, käest kinni.
1961. aastal tegutses Kärdlas apteegi peal teisel korrusel kultuuriülikool. See oli huvitav aeg. Elasin tol ajal Kärdlas. Mu esimene töökoht oli haiglas opisanitar. Kultuuriülikooli ajal peeti väga huvitavaid loenguid, esinejad olid nii mandrilt kui ka Hiiumaalt. Teemad olid seinast-seina. Räägiti ja kuulati muusikat, tutvuti kirjandusega. Isegi kunstlikku hingamist õpetati.
Eriti paelusid mind muusika- ja kunstialased tunnid. Muusikatundides tutvustati suurte heliloojate loomingut ja kuidas nende teostest aru saada. Kunstiga tutvustas meid Evald Teras, kes lahkas kuulsate kunstnike maale ja rääkis kunstiajaloost. Ääretult huvitav.
Ühel korral kasutati ära Panso Hiiumaal viibimist ja kutsuti ta esinema. Loeng oli väga emotsionaalne. Kahjuks jäi Panso esinemine mulle poolikuks. Poole loengu pealt kostus koputus uksele ja sisenes sanitaarauto juht. Oli toimumas raske operatsioon ja ka mul tuli kohale minna.
Panso, kes oli hetkeks pidanud loengu katkestama, lausus: “Vaene pisike, pead aga jälle minema.” Talle läks see väga hinge, sest juba järgmisel päeval tuli ta mind haiglasse vaatama. Ta palus ühel õel mind välja kutsuda. Õde tuli mulle teatama, ise ähmi täis: “Maive, Panso kutsub sind.”
Õnneks oli vestibüülis ainult üks inimene, nii saime vabalt rääkida. Pansot huvitas väga meditsiin, mina oleks tahtnud rohkem teatri­juttu. Ühel hetkel rääkisin mingi naljaka loo, mis minuga oli juhtunud ja Panso hakkas rõkkavalt naerma. Vaatasin kohkunult ringi ega keegi ometi ei reageeri. Pansol oli väga vali ja nakatav naer.
Mõtlesin endamisi, et kuigi mul jäi Panso loeng pooleldi kuulmata, sain palju huvitavat kuulda haigla vestibüülis.
Nüüd aitab, las mälestused jäävad alles.
Kui Lepa Anna oli naljakas inimene, siis Panso oli suur nii kehalt kui hingelt.

MAIVE JÕELEHT

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411