Reede, november 13, 2020
 

Koertest ja inimestest vol 4

Nojah, võtan jälle sel teemal sõna. Mul jäi siin vahepeal lugu pooleli, ikka selle­pärast, et Minu Inimene istus ise arvuti taga ja muudkui toksis.
Noh, tahtsin tegelikult kodusematest asjadest kirjutada, aga see inimeste poliitika tungib uksest ja aknast sisse. Inimesed on ikka tõesti imelikud. Paistab nii, et need va valimised on neile hirmus tähtsad, noh, justkui mingi hasartmäng, võiduajamine või muidu meelelahutus. Kui oma riigis parajasti valimisi ei ole, siis mõnes teises riigis ikka on ja saab kiibitseda. Aga kui oma lemmikut etteotsa ei valita, hakatakse kohe sellist joru ajama, et valimised on ikka võltsitud ja nii edasi. Koertel ja teistel loomadel ei tuleks selline asi kõne allagi. Noh, neil pole ju valimisi ka.
Nojah, nüüd siis neist kodusematest asjadest. Ühel päeval, kui Minu Inimene oma kiired tööd tehtud sai, avastas ta, et oleks vaja koristada. Oi, kuidas ma seda koristamist vihkan. Tolmuimeja on üldse üks kole peletis. Noh, kujutage ette, et mina pikutan rahulikult oma lemmiktugitoolis, ja Inimene tuleb sinna va tolmuimejaga juristama. Ma vahel küll urisen ja haugun selle imeja peale, aga sellest pole mingit kasu. Nüüd olen nii palju targem, et lähen teise tuppa. Noh, aga varsti on Inimene selle imejaga seal! Lähen siis jälle suurde tuppa, mis on juba üle imetud, aga vaipu pole maas. Inimene on need õue viinud ja mina ei saa oma tugitooli hüpata, sest põrand on libe ja hoovõtust ei tule midagi välja. Noh, õnneks Minu Inimene nii hirmus tihti ka selle va koristamisega ei tegele. Mõnikord on isegi hea, kui tal on palju tööd, siis pole tal aega koristamise peale mõeldagi ja mina saan rahus magada.
Inimesed söövad mõnikord imelikke asju. Näiteks seeni. Mina ei oska neist küll midagi arvata. Süüa nad igatahes ei kõlba. Nojah, kuuldavasti pidid mõned seened, noh, justkui purju tegema või nii.
Tegelikult tahtsingi ühest Inimese seenelkäigust pajatada. See oli juba jupp aega tagasi. Ega keegi teda seenele ei saatnud, ise läks. Kuna mind pole seenekoeraks õpetatud, siis Inimene mind kaasa ei võtnud. Ega see Minu Inimene nüüd ka mingi eriline seenetundja ole, ütles mulle veel, et jäägu ma koju, muidu ta peab ühe käega minu rihma hoidma ja niikuinii nuusin ma muid lõhnu ja ta ei saagi seeni korjata. Nojah.
Tuli meelde, et on ju ka üks film “Seenelkäik”. Noh, Minu Inimesel õnneks nii hullusti ei läinud nagu selle filmi tegelastel. Eks ta siis käis ja ragistas natuke aega kuskil võsa vahel, kummikud jalas. Tuli koju ja ütles, et ei tunne kodumetsa enam äragi. Ta oli kahte pilvikut ka näinud. Ühte ei hakanud korjama, et mis ta selle ühe seenega teeb, ja kui teist nägi, polnud mõtet ka seda enam korjata. Noh, neid va seeni olevat tänavu ikka olnud, aga oleks tulnud uurida, kuhu neid otsima minna.
Inimesel oli tagasi tulles ikka üht-teist kaasas ka. Noh, tegelikult küljes. Nojah, kolm põdrakärbest ja üks puuk. Nendega ta siis tegeles, muidu oleks pidanud seeni puhastama.

Bobik
arvamusliider ja mükofoob

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411