Teisipäev, oktoober 6, 2020
 

Üks õitsev põõsasmarana loopealne

Tapio Vares | Hiiu Leht
Maranaid kasvab meie looduses mitu liiki, ikka rohttaimed, nagu tedremaran ja roomav maran, põõsas­maran (Potentilla fruticosa) aga on üks isemoodi taim.
Samasse maranate pere­konda kuulub ka hoopis punaste õitega soopihl. Tema varte alumine osa on puitunud ja elab talve üle – seega tegu poolpõõsaga. Põõsasmaran on aga juba täiesti korralik põõsas. Ega ta erilist tutvustust vaja, sest mitmed-setmed põõsasmarana sordid on meil armastatud aia- ja haljastustaimed. Põhiliik aga on pärismaine asukas. Tõsi, kuna ta laiendab jätkuvalt levikut ja surub teisi taimi välja, siis on arvatud, et tegu võib olla ikkagi metsistunud tulnukaga. Igatahes on põõsas­maran meil kaitse all ja näha saab teda Loode-Eesti loopealseil. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et selle liigi areaal (kahe alamliigiga) on väga lai, ulatudes Euroopast Kesk-Aasiani, teisal esineb teda ka Põhja-Ameerikas. Läänemere piirkonnas kasvab Lõuna-Rootsis ja Ojamaal ning meil Loode-Eestis. Lisaks on üksik kasvukoht ka Lätis, täpsemalt Kuramaal, Kandava linnakesest edela­kaarde. Meil on väidetud, et põõsasmaran ei talu liigniiskust, kuid seal kasvab ta otse soos! Tõsi, jah. Kaheksa aasta eest sai too põõsas­maranasoo üle vaadatud. Ehkki Lätis suur haruldus, ei tehta temast seal saladust ja nii võib iga huviline kasvupaiga üles leida ning laudteel patseerides neid imetleda. Tookord oli küll alles maikuu ja põõsad veel üsna raagjad, õitest ei maksnud muidugi unistadagi.
Eestis on üks hõlpsamini leitav põõsasmarana kasvu­ala Türisalu pangal. Olen seal paaril korral neid kaemas käinud, ent ikka valel ajal. Küll põuase 2002. aasta augusti lõpul, mil vaid paar õielitrit põõsail kollendas, küll suisa raagus sompus sügistalvel, ent tänavu augusti algupoolel mul lõpuks näkkas. Tulime just Vahiküla joastikult ja sõitsime Kiia poole, kui paremal järsku ilmus väljatäis kollastes õites põõsaid. Sukeldusin peagi nende vahele ja mind valdas vahemereline tunne. Leidub ju Vahemeremaades ja eriti Kanaari saartel igasuguseid meie rohttaimede puitunud sugulasi. Põõsasmaran suudab kasvada aga kaugel põhjas ja on siin täiesti külma­kindel.
Mõni põõsas ulatus mulle julgelt puusani, kiudkoorelised varred olid isegi sõrmejämedused. Mis omapärane põõsasniit! Nojah, tükati on nad nii tihedasti koos, et niidust enam õieti kõneleda ei saa. Kus maapind tõuseb ja kuivem on, seal kasvab põõsasmaranaid harvem, üksikult. Pigem on ta ikka suhteliselt niiskuselembene. Teisal kiskus maapind päris niiskeks, kuid seal takistavad põõsasmarana edasist levikut kõrged rohttaimed. Põdrakanepitele järgnesid palderjanid, tarnad, kuniks valdavaks sai nõgeseline angervaksastu. Pajupõõsaid laiutas sekka kah.
Eks see ala vajaks niitmist. Või pigem peaks põõsas­maranaalvaril loomi karjatama. Siis saaks maastik hooldatud ja ühtlasi ka marana­põõsad eluõiguse.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411