Reede, oktoober 9, 2020
 

Künnapuud Lugusel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Vist juba õige mitu aastat olen mõlgutanud mõtet, vaadata üle ka Luguse künnapuud. See on endine puisniiduala, kus, kui nüüd õigesti mäletan, pidanud kaua vastu ka jumalakäpad.
Sel udusel soojal sügise esimesel hommikul jõudsin lõpuks kohale. Üsna ruttu kiskus asi paljutõotavaks. Ilmselgelt on siin tegu endise puisniidu, hilisema metsakarjamaaga, millest kõneleb ka vana okastraadist piirdekatke. Ja millest kõnelevad hõredapoolse lehtmetsa puud: üsna laiavõralised tammed ja kased. Järgnes tihe haljas­lopsakas sarapik mõne vahtraga. Ning kohe ilmusid ka künnapuud. Ühel teeserva nooremapoolsel ja harulisel igihaljendas luuderohu vääte, nõnda ka vahtratüvel. Ohoo, hakkab looma! Luuderohi künnapuul – mis suurepärane meie looduskaitsealuste puittaimede kooslus! Muidugi ei ole luuderohi siin looduslikult, ilmselgelt on istutatud, aga või sel väga tähtsust.
Suuremaid künnapuid kasvab siin kokku viis. Nad ei ole küll veel väga põlised, kuid toekaim jätab igatahes juba üsna omapärase mulje. Eemalt vaadates moodustab võra kumer, justkui ühtlaseks pügatud kroon veidi seene­kübara sarnase kuju. Lähemale minnes avaneb kuni kahejalase läbimõõduga tüvi, mis peakohal hargneb luuataoliselt mitmeks haruks. Justkui klassikalist kaukaasia tselkvat meenutaks see. Künnapuude kestendav koor, kuidagi nurk­lik hargnev oksastik, ent siledad kaunikujulised lehed ja sageli korrapärane võra… Ma ei tea miks, aga ikkagi tundub see liik mu jaoks ühe kõige erilisema kodumaise lehtpuuna. Omamaine küll, ent samas imelikult võõrapärane. Võib­olla tuleb mängu ka jalakaliste minevik – enne jääaega olid nad põhjapoolkera metsades laialt levinud, nüüdseks on aga näiteks tselkvad Euroopast peagu välja surnud. Samas kolm jalakaliiki on peale liustike taandumist taas hästi kosunud. Õigus jah, aga nüüd ohustab neid ju va vastik jalaka­surm.
Edasisel astumisel ma künna­puid enam ei trehvanud. Küll järgnes aga sügavroheline puisniidulik maastik, kus laiad hooldatud koridorid kulgesid sangleppade ja vägevate haavapuude varjus. Sekka ka sarapuud, toomingat ja kadakat, tükati päris ehtsat puisniidu ilmet luues. Säärast haabade puisniitu andis aga vaadata! Täitsa omapärane vaatepilt.
Lõppes see talulähedane kaunis maastik Luguse jõe kaldail. Üsna sügavate veerude vahel lookles savikarva veesäng. Jah, olin tulnud otsima künnapuid, ent sain pealekauba ilusate puisniiduvaadete osaliseks.
Täpiks i-le valendas niidul võsaülase õis. No mida?? Ülane sügise esimesel päeval! Täitsa korralik taim, longus valgete õielehtede vahelt kollane südamik paistmas ja puha. Eks vahel ikka juhtub, et mõni ülane lolliks läheb ja kevadet maldamata juba sügisel välja ronib. Aga harjumuspäraseks ei saa sellised kohtumised küll siiski kunagi.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411