Reede, oktoober 30, 2020
 

Hakkame santima!

Eesti folkloorinõukogu
Sügis käes, saagid salves, loomad ulu all, õuetööd tehtud. Oleme jõudnud pimedasse aega, kus niigi lühikest päevavalgust varjutavad vihma-, rahe- ja lumepilved. Lumeni on veel aega – lume ja lumevalguseni.
Pime aeg on ühtlasi hingede aeg. Sügisududesse eksimise aeg.
Võimaluseks pimedasse aega valgust tuua on näiteks sanditamine. Üks väga vana ja kõikidele läänemere idakalda rahvastele omane kujutelm on enese maskeerimine ja sanditamas käimine just sügistalvisel ajal. Meie sanditamine pole niisama uksele koputamine ja andide palumine-nõudmine nagu Ameerika mandrilt pärineval Halloweenil kombeks. Meie oleme rohkem looduse usku.
Aegade jooksul on juurdunud tavad ja kombed, terve sanditamise rituaal, milles on segunenud looduseusk ja ristiusk. Algne mõte – et nüüd valmistume varutud saakide abil ületalve elama – aga on jäänud.
Sanditamas käisid täiskasvanud inimesed, see ei ole olnud laste püha. Marti jooksid mehed, sest nende sügisesed välitööd said enne otsa. Kadriks käisid pigem naised. Aga maskeerimisel tuli ikka ette, et naistele sätiti habe lõua otsa või meestele pandi seelik selga.
Sanditamine tõi pimedasse aega natuke lõbu ja lusti, aga sellega kaasnes n-ö naabrivalve, kas teiseperel on ikka saak salves ja olemas valmidus kevadeni vastu pidada. Teadmine, et mardid tulevad, pani pingutama, et mitte oma sügistöödega jänni jääda. Santide külaskäigu ajal tavatseti kodakondsetele soovida järgnevaks aastaks küllaga süüa, tervist, õnne ja rõõmu.
Nii mardi- kui kadrikombestik on suuresti sarnane. Mardid soovisid pererahvale pigem head vilja- ja põllusaaki, kadrid karja head käekäiku.
Sanditamise rituaal algab santide tuppa palumise lauluga, millele järgneb pererahvapoolne sissekutsumine. Toas tantsitakse-lauldakse koos pererahvaga. Öeldakse, et mart tantsib – maa müdiseb. Oli usk, et martide trampimine ja hüppamine kinnistavad õnne peresse. Sandid pärisid laste lugemise ja rehkendamise oskuse järele, aru pereema lõnga ja kangavarude kohta, proovile pandi pereisa nutikus. Vitsutatakse tervist ja pärast häid soove hakatakse ande manguma. Olid ajad, kui mardipäevaks tehti tõsisemat sööki, mida ka santidele jagada sai – vorstirõngast, karaskit, keeduube. Sibulad, õunad, pähklid – kõik sobib, ka kindapaar, sokid või sukapaelad. Maiustused, kommid, need on alles viimaste aegade võimalused. Ja raha andmine on veel uuem mood. See on justkui endale õnnistuse ostmine. Mitte küll “hambaraha” metallrahana, mis sanditamise juurde on kuulunud. Eks andide järgi sai hinnata, kuidas pererahvas talveks valmistunud on.
Sanditamise rahvapärimus säilib siis, kui seda ise elus hoiad. Koolivaheajal oli Kärdlas lausa Eesti folkloorinõukogu korraldatud koolitus, kuidas marti ja katri joosta. Osalejaid oli lasteaedadest ja koolidest. Mitu vanaema jagas oma mälestusi noorpõlve sanditamistest. Eks lasteaedades ja algkoolides ole kõik sanditamisest kuulnud, aga tuletame selle siiski meelde! Võtame kokku pere või sõpruskonna ja käime sõprade-tuttavate juures santimas. See on kooliõpilastele tore põhjus õpetajate kodusid külastada, töökollektiivil võimalus ülemust väisata.
Mardipäev ja kadripäev on eestlastele omased ja hingelähedased tähtpäevad ja tunduvalt sisukam kui välismaailmast imporditavad moed.
Juba on müügil ka raamat “Hakkame santima”, kust mitmeid nippe ammutada. Samuti vimpel, mida saab uksele riputada, et anda märku – ootame sante külla! Muidu võib juhtuda, et teel olevad mardid, kadrid kõnnivad mööda ja nii kõnnib ju õnn mööda…

Ille Savioja
muuseumipedagoog

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411