Teisipäev, september 29, 2020
 

Ninamaa pangal 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Pangapealsel edasi kõndides järgnes üks lummav ja pildistama kutsuv kaljuvaade või kompositsioon teisele.
Neeme otsa pool ilmnes üldine kihtide kallakus, nii et alt ilmus välja juba sootuks pude glaukoniitliivakivi. Siin oli üks ülaräästanukk eriti eenduv ja randa murdunud liivakivi­plokid iseäranis suured. Kivi­pinnal paistis riburadapidi kulgevaid tumedaid mügarikke. Misasjad need veel on? Iidse elu jäljed? Mu teadjam kaaslane seletas, et see on püriit ja veel tänapäevalgi sadestub meres välja rauda, mis merepõhja kuulikestena katab. Siinsed püriidikuulid on aga suisa poole miljardi aasta vanused!
Kui panganeemedel on ninaots tavaliselt kõige uhkemalt kaljune, siis siin on vastupidi – kaljupaljand lõppes ja edasi tuli raudkivine rohune-roone ala. Viimased randastriõied lillatasid veepiiril. Taamal kerkis veest eraldi kivikare, kormoranide väljaheidetest tükati lubivalge.
Selle neeme otsas on vana raudsõrestik-tulepaak viltu vajunud ja ega endise sireeni­jaama hoonetelgi vist väga pikka tulevikku ole. Üks kuur on seinaga juba otse pangajärsakul. Praegu on aga tegu vägagi omapärase neemega: kitsas maariba, mis ääristatud kahest küljest murrutatava liivakaljujärsakuga. Ka avanev vaade on suurepärane. Alates Pakri poolsaarest läänes kuni Naissaareni idas. Lisaks mandri rannik lõunakaares, kaljupangane, metsalopsakas.
Kõndides piki panga­pealset tagasi, tuli jällegi nii paeranniku tunne. Just niisamasugused kiviräästad, paaris kohas lõhangud maapinnas, lausa jalgrajalgi – peagi tekivad siin uued varingud. Veider oli näha pangaserval ilutsemas lillas õies hapulembest kanarbikku. Sest tõesti, no ei ole siin lubjakivi, ikka vaid liivakivi – sestap kanarbik end nii hästi tunneb. Ja seetõttu metsa all kohe ka mustikad ja sinikad, taamal sookailugi. Kaljud ja hapumaa taimed – lausa soomelik meeleolu hakkas tekkima. Edaspidi see süvenes veelgi, sest seal, kus männik muutus kaskede-haabade lisandudes segametsaks, ilmus neljatiste lehtede vohav vaip, mõned punased viljad selles läiklemas. Just jah, rootsi kukitsat ma tegelikult siinkandis näha lootsingi. Ja olemas ta tõepoolest ka on. See põhjala rohtne kontpuuliik, Soomes nii tavaline, jõuab rootsi kukits siin oma levila lõunapiirile. Eesti põhjarannikul kasvab teda mitmel pool, lisaks ka meie Hiiumaa põhjaservas: Tahkunas ja Kärdla külje all.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411