Reede, september 11, 2020
 

Jäärja võõramaised kuused 2.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Mitme kuuseliigi käekäik ei ole olnud Jäärja katsekultuuris nii edukas kui näiteks serbia kuusel. Palju puid on mitmel põhjusel välja läinud ja nii vaheldub tihnikutele päikseküllaseid lagendikke.
Ühel sellisel lagendikul hõbetavad maani laiuva võraga ja kuni 11 meetrit kõrged üksikud sitka kuused. Hiiu-Suuremõisa sitka kuuse seemneist kasvama pandud puudest on ellu jäänud vaid viis isendit. Seevastu Kanadast, looduslikust areaalist pärit seemnest kuused on paremini kasvanud.
Huvitavad on hõbejaokkased karedad ehk hiina kuused. Ja ka mõni alles jäänud korea kuusk näis päris tore. Paraku puuduvad siin puudel nimesildid ja nõnda jäi mõnigi puu selgusetuks. Hakka nüüd siin pikalt määramisega tegelema… Tegelikult polnud mul mingisugust määrajat kaasaski. Piirdusin vaid teadmisega, et siin on lisaks Engelmanni kuuski, tiba torkavat kuuske, kanada kuuski ja… Nojah, ega neid liike tõtt-öelda nii ülipalju polegi. Kahjuks hävisid juba 35 aasta eest hiliskülmaõrnad ajaani kuused ja ka tjanšani kuused.
Minu peamiseks sihiks olid siin eeskätt idakuused (Picea orientalis). Ja näe, välu teisel küljel nad paistsidki. Suuremaid puid, aga ka madalamaid, arvatavalt siis n-ö raske lapsepõlvega isendeid. Nende madalamad võraoksad olid kohe silmale näha ja käega katsuda. Nii tumeläikrohelised, nii lühikesed okkad, mis katsudes üldse ei torgi. Idakuuse okkad on kuuseliikide seas kõige lühemad. “Nagu mingi mängukuusk!” leidis mu kaaslane. Ma ei oska seletada, miks just idakuusk mu lemmik on. Algas see sümpaatia
2009. aastal Saaremaal Audaku dendraariumis, kus idakuuski elus esmakordselt nägin. Võlusid need mitte­torkivad oksad, need nululikult siledad tüved…
Siin Jäärjas on suuremate puude koor juba soomustena kestendama löönud. Elujõulisim puu on kasvanud kuradi­tosina meetri kõrguseks, tüveläbimõõt 20 cm. 80ndad aastad oma karmide talvedega olid idakuuskedele Eestis rasked, näiteks 1987 külmusid Audaku kuused lumepiirini. Kümmekond puud on Jäärjas aga nüüdseks täitsa hästi sirgunud ja ehk edenevad üle­jäänudki. Suurte puude all paistis järelkasvuna väikesi, ent need olid mingi muu kuuse­liik. Kuid käbid okkalisel maapinnal kuulusid ilmselgelt
idakuuskedele. Sellised omamoodi pikkpeened värtnad, kaetud kaarjate soomuste mustriga. Korjasin mõne kaasa, millest hiljem kodus soomuste avanedes hakkas pudisema üksikuid seemneid. Kas mõni ehk ka idaneks? Mul on endal Hiiumaal ainult üks idakuusehakatis, kellel kuue aasta eest käisin järel suisa kaugel Poolamaal. Eestis idakuuske ei müüda, heal juhul vaid kollaseokkalist aedvormi. Mina eelistan aga eeskätt puude põhiliike.
Jäärjasse istutati idakuused 1982. aastal, neist suurem osa hävis juba samal aastakümnel. Idakuuskede seeme pärineb areaalist, Gruusiast Bakurianist, 2000 meetri kõrguselt mägedest. Tegu on Kaukaasia ja Väike-Aasia ainsa kuuseliigiga. Väidetavalt suudavad idakuused areaalis isegi kuni poolesaja meetri kõrguseks kasvada. Musta mere lähedastel nõlvadel on talved pehmed ja lumerohked, sademeid tuleb aastas kuni 2400 mm.
Võib arvata, et soojenevas kliimas võiks idakuusest meil kujuneda arvestatav ilupuu.
Kuidagi lummav oli seal nende Musta mere taguste kuuskede all. Viivitasin lahkumisega. Siia tahaksin kunagi kindlasti uuesti tulla. See Jäärja katsekultuur on vist Eestis ainuke koht, kus idakuused kasvavad mitte pargis, vaid metsamaal?

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411