Reede, september 11, 2020
 

Ettekujutusi elust kasuperes

ekraanikuva
Korraks Hiiumaal Hiiu Lehte abistamas käies kohtusin ühel juulikuu õhtupoolikul Malle Kobiniga, kes on üles kasvatanud viis last ja kodu pakkunud 18 kasulapsele, kirjutab Anu Pallas.
Ma ei soovinud hakata lugu kirjutama, tahtsin teda kuulata ja aru saada, kuivõrd on ajakirjandus ja avalikkus tema suhtes vääritult käitunud, tembeldades ta süüdlaseks kohe süüdistuse esitamise järel.
24. augusti istungil mõistis Pärnu Maakohus Malle Kobinile reaalselt 4,5 aastat vanglakaristust, edasikaebamiseks oli aega kaks nädalat.
Kasuema Malle Malle Kobin oli tol kohtumisel nõus mulle jutustama, kuidas asjad tema jaoks halva pöörde võtsid. Ootamatult oli 16. augustil 2019 politseiauto õues ja väideti, et lastel ei ole tema kodus enam turvaline. Malle sõnul tungisid nende koju ebaseaduslikult kaks lastekaitsjat ja kaks politseinikku. Ilma prokuröri kirjaliku korralduseta ei oleks nad tohtinud eravalduse piiridesse siseneda; küllap eeldati, et kriminaalseadust nii hästi ei tunta, ja ega tuntagi.
Mõnigi asi on Malle Kobini jaoks tundunud kummaline: “Räägitakse, et väärkohtlemise avastasid kohalikud noored, uued lastekaitsetöötajad, aga nemad pole minu perega tegelenudki, pole omaalgatuslikult minu kodus käinud, pole pere toimetuleku vastu huvi tundnud. Ei saa avastada seda, mida pole olnud. Carol Aleksejev tunnistas, et alates 2018. aastast tegeles ta meie perega. Mismoodi? Mina ei tea sellest tegelemisest mitte midagi ja need poisid, kes ära viidi, nägid kohalikku lastekaitsetöötajat esimest korda alles siis, kui nad ära viidi.”
Malle sõnul tahtsid poisid ära põgeneda, kui ametnikud tulid neid minema viima, aga tema keelitas neid seda mitte tegema.
Malle väljendas nördimust: “Kriminaaluurija Kalli Samorodni rikkus samuti seadust, kasutades ära minu teadmatust ja tungis minu koju ilma prokuröri kirjaliku korralduseta, kaks politseinikku kaasas. Ilma vastava dokumendita ei oleks ta tohtinud minu kinnistu piiridesse siseneda. Ütlesin, et ilma advokaadita ei toimu siin midagi. Tema vastu, et siin pole advokaati vaja: ta ei tulnud küsitlema, vaid sündmus­kohta fotografeerima. Aga millise sündmuse, seda ta ei selgitanud. Küsis siiski, kellega ma oma abieluvoodis magan, 44 aastat seadusliku abikaasaga. Lisaks mõjutas ta minu abikaasat, et ta oma allkirja ütlustest keeldumise kohta tagasi võtaks ja ütles, et see jutt jäägu siia kabinetti. Loomulikult rääkis Leo mulle sellest kohe, kui koju jõudis.”
Vähe tuge
Kuulasin teda ja pähe kerkisid küsimused. Mis siis, kui mõned Malle kasulapsed on andnud valetunnistusi? Mis siis, kui neid miskipärast mõjutati? Kas on uuritud nende laste tausta, nende eelmiste kasuperede kogemust? Kolm last olid tulnud Malle koju teisest kasuperest. Miks need pered hakkama ei saanud, aga Malle sai? Pole ju saladus, et kasuperedesse sattuvad keerulise saatusega ja vastu­oluliselt käituvad lapsed ja noored. Kasupered on pikka aega saanud koolitusi, et nad suudaksid toime tulla ka psüühika­häirete korral. Kas neid koolitusi on olnud piisavalt?
Malle Kobin rääkis, et on 1990ndate keskel läbinud kaks rootslaste tehtud baas­koolitust, aga supervisioone ei järgnenud ja nende aastate kestel pole ta kellegi tuge kogeda saanud: “Eestkoste­asutused ei ole käinud kaks korda aastas kodukülastustel, nagu seadus ette näeb. Ainult kaks lastekaitsetöötajat on seda teinud. Kustil (kõik kasu­laste nimed muudetud – autor) oli kaheksa aasta jooksul olnud kuus erinevat lastekaitse­töötajat ja üks neist pole poolteist aastat kohal käinud. Nad käisid kord aastas, kuid ei tundnud kunagi huvi, kuidas ma nende raskete diagnoosidega lastega hakkama saan, kas ma äkki vajan abi.”
Asenduskodu
Eesti Kasuperede liidu eesotsas olles on inimesel erakordne vastutus. Mis siis, kui käsitlus rahade väärkasutamisest on otsitud ettekääne? Raamatupidamine on Malle sõnul korras, keegi pole üle kontrollinud. Järsku huvitavad kedagi hoopis kasuperede liidu rahad ja maine?
Kas me arvutada oskame? Kui Malle maksis endale 1000 eurot kuus palka, siis kui palju ta sellest kätte sai? Aga probleemsete lastega elas ta 24/7/365.
1. juulil 2012 vahetas ta pere­konnas hooldamise teenuse ümber asenduskodu teenuseks. Esialgu Malle ei teadnud, et uue teenuse puhul tuleb ka töötasu maksta. Seepärast oli raskusi esimese aruande tegemisega, sest pool aastat töötasu kellelegi ei makstud. “Maamaja­pidamises saab ju enamuse eluks vajalikku peenralt, keldrist või laudast võtta, kommunaal­kulud jagasime kõigi pereliikmete vahel,” selgitas ta.
Võrdluseks, et SOS Laste­küla kulu lastekülades ja noorte­kodudes elava lapse kohta kuus oli 2018. aastal 1750 eurot. Malle sai puudega lapse pearahaks alates asendus­kodu teenusest 1450 eurot kuus, aga näiteks Kusti eest 1150 kuus. Veel tõi Malle võrdluse, et äsja Kõpus avatud noortekodus on nelja kuni kuue lapse kohta 11,4 ametikohta, nende peres vaid kaks, tema ja Leo, nelja lapse kohta, kellest kaks olid kriminaalse taustaga.
Tuttavate sõnul on ta otsuse­kindel ja selge sõnaga range naine. Malle ise ütleb, et on selle enam kui 20 aasta jooksul kogenud olukordi, millest tavaperes pole mingit ettekujutust.
“Lapsed pole kunagi mitte kellelegi kurtnud, et ma oleksin neid väärkohelnud, mitte kunagi pole midagi fikseeritud,” rääkis Malle. “Üht kasupoega ei võetud õppenõukogu otsusega ekskursioonile kaasa, kuna käitumine oli just koolis korrast ära.”
Kasuema vaagis laste saatusi, kellele tema kaudu kodu otsiti: “Üks poiss on Viru vanglas, kaks poissi Maarjamaa Hariduskolleegiumi Tapa erikoolis. Poiste hulgas, keda peredesse tuli paigutada, oli kaks kriminaalkurjategijat, kellest ühe trahvid maksin kinni. Neli trahvi. Üks poiss oli viie diagnoosiga…”
Aga tal on ka kolm kasulast, kes Mallet ja Leod pärisemaks ja -isaks peavad – Jaanika, Kalev ja Juss käivad ka täiskasvanutena nende peres ikka nagu kodus. “Kui Juss hakkas isaks saama, tuli ta meile seda uudist rõõmuga jagama ja lisas, et nüüd saad minu poolt ka vanaemaks.”
Kasutütar Jaanika
Jaanika sattus Malle juurde vahetult enne uut kooliaastat 2009: “Polnud meil plaanis kedagi võtta, aga tuli hädahüüe ja keegi teine ei reageerinud. Võtsin ta enda juurde neljaks kuuks, et siis leian kasupere. Ta oli 13aastane, pidi kohe minema 7. klassi. Peret ei leidnud, aga kui neli kuud hakkas läbi saama ja uus leping tuli, kiljatas Jaanika: “Kirjuta ruttu alla!”. Sellised asjad jäävad meelde.”
Jaanika seda ei mäletanud, aga tal on meeles, et Kobinite juures elas sel ajal veel kaks kasulast ja et pere enda lapsed olid selleks ajaks kõik täisealised ja elasid Tallinnas.
“Malle juures olen mina end turvaliselt tundnud, alates sellest hetkest, kui ma tema juurde kolisin. Mind on alati hoitud ja ma võtan Hiiumaad endiselt oma kodu­kohana. Minu suhted terve perekonnaga on väga head,” kirjutas Jaanika mulle meili teel. “Minu elu Malle peres oli täiesti tavaline, mind võeti kui oma last. Elasime nagu iga teine Eesti pere, kõht alati täis ja riided olemas. Malle lapsi ja kasulapsi koheldi võrdselt, olen Malle laste jaoks õde. Mulle enamasti ei pidanud ütlema, kui midagi vaja teha oli. Mulle meeldib kodustel töödel abiks olla ja teinekord omaettegi nokitseda.”
Just Jaanikaga seoses vahetas Malle Kobin kasupere­teenuse vormi. “Täpset põhjust ma öelda ei oska, aga mäletan, et suureks mureks olid minu ülikooliõpingud. Tean, et tollel ajal hooldusperes elava lapse toetuseks mõeldud summa oli ääretult väike ja sellega poleks kindlasti suudetud tasuda ühiselamu ja muude vajalike kulude eest. Lisaks tuli Malle perre veel poiss, kes õppis äärmiselt hästi ja ka temale taheti pakkuda maksi­maalset – tema oleks olnud ideaalne Tallinna eliitkooli kandidaat. Tema on siis üks lastest, kes Malle juurest ära toodi,” kirjutas Jaanika.
Selgituseks, et jutt on Kustist, kes tuli Kobinite perre kaks aastat pärast Jaanikat, 2011. aasta augustis. “Augusti­kuu eest pearaha ei olnud, leping algas 1. septembrist,” kommenteeris Malle.
Jaanika elas Kobinite juures aastani 2014, kui lõpetas keskkooli, peale seda läks ta ülikooli õppima ja asus elama Tallinna, ülikooliajal käis Hiiumaal nädalavahetustel.
Kasupojad Kusti ja Kalev
Malle rääkis, et sai Kusti väga hea kasvatamise ja õppimise toetamise eest vallalt eri aastatel neli tänukirja, viimase aasta tagasi juunis. Kustil olid head väljavaated jätkata gümnaasiumiõpinguid mõnes eliitkoolis ja sealt edasi oli peres kõne all olnud koguni ülikool Austrias, aga Kusti viidi Kobinite juurest ära laste­kodusse.
Kustit käis vaatamas Kalev, üks Kobinite täiskasvanud kasulastest, kellele tundus, et Kusti oli õnnetu. Ta olevat öelnud, et kardab Malle koju tagasi minna, sest olevat tema peale valetanud. Kalev kohtus Kustiga kahel korral, ta olevat olnud kidakeelne ja midagi kartnud.
Kalev ise aga peab Mallet oma tõeliseks emaks, sest on Kobinite peres elanud ja hiljem seal käinud kokku
20 aastat. “Mind peavad kõik pere liikmeks ja ema hoolib minust sama palju kui oma päris lastest. [---] Ema on väga hea inimene, kes tahab lastele alati kõige paremat. Ta suudab ja proovib lapsi alati õigele teele suunata. Suudab selgeks teha õiged väärtushinnangud, mis elus edasi viivad. Paremat Ema ei oskaks tahta,” kirjutas Kalev kohtule saadetud kirjas, kui Mallest sai kahtlusalune.
Kasupoeg Meelis
Malle rääkis, et kutsus ise lastekaitsespetsialisti Carol Aleksejevi 2019. aasta juuli lõpus kohale, et ta küsiks ühe keerulise kasulapse käest, kus too elada tahab. Tehtud kodukülastuse protokollis seisab, et Elva laste- ja perekeskusest tulnud Meelisele meeldib kõige rohkem “…siin. Siin. Siin.”. “Siin” tähendab Malle ja Leo kodu, ja et ta põgeneb ära, kui sealne lastekaitsja peaks talle järele tulema.
Meelist oli kasuvanematel väga raske taltsutada, tundub protokolli lugedes: tülid kahe teise kasulapsega, vähem toanaabriga, lõhkus asju jms. Tema oli mitme diagnoosiga poiss, kes Kobini sõnul ei allunud ühelegi korraldusele. Seetõttu küsisid nad tema kasvatamise eest ka suuremat summat kui muidu. “Mul oli vaja tema jaoks tööle võtta tugiisik,” selgitas Malle Kobin. Meelisel oli mandril varem tugiisik olnud nii koolis kui lastekodus.
Veel rääkis Malle, et üks kasu­tütar olevat varastanud (pikanäpumehi olnud ka poiste seas) ja ta lõpetas tüdruku kasuperelepingu paar kuud enne ta täisealiseks saamist. Malle väitel see kasutütar valetab, et teda on 20 aastat pekstud, oli ta ju kasulapsena Kobinite peres siiski vaid üheksa aastat. Malle loodab, et saab võimaluse selle kasutütrega silmast silma vastanduda.
Klassiõe arvamus
Anne Aasav on Malle klassi­õde, kes töötanud Soomes raskete lastega ja pakkunud ka ise kasuperet. Viimased kuus aastat on ta Kobinite juures nädalakaupa suvitamas käinud ja kõiki viimaseid kasu­lapsi kuue suve jooksul näinud. Annega vestlesime telefonitsi. “Käisime Hiiumaal kuus suve järjest. Oleksime kohe märganud, kui lapsi oleks pekstud või piinatud, keegi polnud ka toas kinni. Muidugi oli Mallel range kord, mina poleks suutnud nii range olla. Aga lastel endal ju kergem, kui nad oma raame tunnevad,” rääkis ta. “Kusti oli närviline, aga armas poiss. Tema tulevik tundus väga planeeritud. Ta oli Malle lastega koos, teda hoiti nagu oma last.” Anne sõnul tulid ka teised, juba suured kasu­lapsed Kobinite perre ikka nagu oma koju.
Anne jaoks on hämmastav, et kas tõesti pole keegi Malle kaitseks midagi teha saanud: “Mul jäi Malle jutust mulje, et temast püütakse iga hinna eest süüdlast teha.”
Lõppsõnaks
Malle Kobin ütles, et ei ole soovinud suhelda kõmuajakirjanikega, ka on ta vältinud endast kirjutatud artiklite ja kommentaaride lugemist. Tema loal panin enda kuuldu-nähtu siiski osaliselt kirja. Selleks, et kõigi eelnevalt avalikustatud süüdistuskõnedega oleks võimalik kõrvutada vaadet Kobinite pere koduõuelt.
Ei mina ega ilmselt ka keegi teine oska juhtunut praegu õigesse valgusesse ega järjestusse sättida. Üles aga jääb küsimus, kas kasupered edaspidi üldse julgevad lapsi enda juurde võtta, kui on oht, et nad ootamatult võivad niisuguse süükoorma kaela saada.

ANU PALLAS

Malle Kobini väiteid Hiiumaa valla lastekaitse­spetsialisti Carol Aleksejevi kohta kommenteeris valla avalike suhete osakonna juhataja Liina Siniveer: “Lastekaitsespetsialist Carol Aleksejev osales selles menetluses tunnistajana. Kriminaalmenetluse seadustiku järgi on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt. Lastekaitse­spetsialist ei tohi juhtumit kommenteerida seoses isikuandmete kaitsega. Tegemist on eriliigilisi isikuandmeid sisaldava infoga.”

Malle Kobini väiteid Kärdla politseijaoskonna vanem­uurija Kalli Samorodni kohta kommenteeris Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda: “Kriminaalmenetluses kogutakse tõendeid seaduses paika pandud reeglite järgi, et välistada tunnistajate mõjutamine või erapoolikute tõendite jõudmine toimikusse. Selle üle, et uurimine käiks reeglite kohaselt, valvab prokuratuur. Kui süüdistus jõuab üld­menetluses kohtusse, kontrollib iga tõendi asja­kohasust ning seaduslikkust kohus. Kohus kaalub üldmenetluses ükshaaval iga tõendi vastuvõtmist, hinnates seejuures ka tõendi kogumiseks tehtud toimingute seaduslikkust ja põhjendatust. Kui kohus leiab, et tõend on saadud lubamatul viisil või ei puutu süüdistuse sisusse, siis seda vastu ei võeta ja otsuse langetamisel ei arvestata. Selles kriminaalasjas ei ole prokurör ega kaitsja ühegi tõendi seaduslikkust kahtluse alla seadnud, samuti ei ole uurimise käigus kogutud tõendite seaduslikkuses kahelnud kohus. Maakohtu otsus ei ole jõustunud ja süüdistataval on õigus see edasi kaevata.”

Kommentaare küsis ANU PALLAS

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411