Teisipäev, august 11, 2020
 

Õpetaja tegi suvevaheajal teoks ammuse unistuse

erakogu
Keila kooli ajalooõpetaja Marge Kannel tavatseb suve­vaheaegadel mööda Eestit ringi sõita ja huvitavaid paiku avastada.
Osa puhkuseajast kulub alati ka aiatöödele, osa n-ö korilusele. Tänavune suvi aga läheb ajalooõpetaja jaoks ajalukku – täitus üks väga ammune unistus. “Mul oli võimalus teha praktilist tööd ja saada uusi teadmisi enda õppeaines,” kinnitab õpetaja Kannel ja lubab kogemust sügisel oma õpilastega jagada.
Marge Kannel ütleb, et kui ta poleks hakanud õpetajaks, saanuks temast tõenäoliselt arheoloog. “See ala on mind alati huvitanud, eelkõige muinas- ja natuke hilisem keskaeg ja ma olen juba ammu soovinud osaleda vähemalt ühel arheoloogilisel väljakaevamisel,” ütleb ta nüüd, kui esimesed välja­kaevamised proovitud. “Ma ei julgenud seda unistust väga jagada, sest olin kindel, et minu oskused ja teadmised jäävad puudulikuks.”
Siis luges õpetaja Kannel ühel juulikuu päeval Tartu Ülikooli arheoloogiagrupi sotsiaalmeedia lehelt, et on võimalus osaleda Riigiküla IV asulakoha kaevamistel. Mida teeb inimene, kui elu pakub talle korraga võimaluse unistus teoks teha? Ta mõtleb päeva, mõtleb teise ja võtab lõpuks julguse kokku. “Kirjutasin professor Aivar Kriiskale, et pole kunagi väljakaevamistel osalenud, aga sooviks ennast proovile panna ja uusi asju kogeda. Sain kiire vastuse ja julgustava sõna – õpetame.”
Kühvliga tagasi muinasaega
Juba paar päeva hiljem leidis Marge end Narva-Jõesuu lähedal asuvast Riigiküla kiviaegsest asulakohast, kus juhendaja ta esimestel päevadel oma tiiva alla võttis. Seda oli hädasti vaja, sest algajal väljakaevajal tekkis ikka küsimusi. “Väga raske oli liivakivist eristada näiteks potikilde,” meenutab ta.
Töö käib väljakaevamistel tasa ja targu, abivahenditeks kellu, sõel, väike kühvel ja ämber. “Igaühele anti pisike maatükk, mida tuli vähehaaval kelluga kraapides kühvlile tõsta, edasi sõeluda ja hoolikalt sõelale jäänud osakesed läbi vaadata. Leidude avastamise korral tuli panna need minigrip kotti, mis kinnitati traadiga leiukohta maapinnale. Üle­jäänud pinnas läks ämbrisse ja äraviimisele,” kirjeldab Marge Kannel töö käiku.
Tema jutust võib järeldada, et selle ameti juures tulevad kasuks kannatlikkus ja põhjalikkus, kuna kaevata tuli õhukeste kihtide kaupa: kui kogu pind oli viie sentimeetri sügavuselt läbi otsitud, siis kõik leiud kaardistati ja dokumenteeriti ning võeti ette järgmine viis sentimeetrit. Et mitte sügavamale minna, olid meil olemas mõõdu­lindid.”
Esimene leid
Tunnet, mis teda valdas, kui sõelale sattus esimene leid, tajub ta siiani, kui seda hetke meenutab. ““Leidsin!” oli esimene hüüe,” naerab ta. Nii palju rõõmu pakkus üks imepisike keraamikakild! Aga ajalooõpetaja oskab ka tillukest tükikest vääriliselt hinnata. “Minu jaoks oli mõte, et ma võin hoida käes kuni seitsme tuhande aasta vanust keraamika­tükki, täiesti kirjeldamatu. Kes hoidis seda enne mind käes? Kuidas sattus see just sellesse kohta? Mis juhtus?”
Lisaks eri ajastutest keraamikale tuli nende päevade jooksul maapõuest välja ka tulekivi ja kvartsi, põletatud ja põletamata luukilde ning paar pähklikoort. Kõige suuremat elevust tekitas välja­kaevajates aga ikka mõni suurem keraamikatükk, millel oli isegi muster selgelt näha: “Käisime üksteise leide uudistamas iga kord, kui kellelgi midagi põnevat sõelale sattus.”
Väljakaevamised klassiruumis
Keila kooli ajalooõpetaja ütles, et on lõpmata tänulik arheoloogiaprofessor Aivar Kriiskale, kes ta lahkelt Riigi­küla väljakaevamistele lubas. “Ühel päeval tegime ekskursiooni juba leitud asula­kohtade juurde, tuli meenutada varasemalt õpitut ja sain palju uut teada.”
Tema sõnul on taoline kogemus ühe ajalooõpetaja jaoks hindamatu. “Õpetaja elukutse nõuab pidevat enese­arengut. Sama oluline, kui olla kursis kasvatus- ja haridusteaduse uuemate suundadega, on tunda oma õpetatavat ainet. Sellepärast tuleb haarata kinni võimalusest saada oma erialal mõni natuke teistmoodi töökogemus,” julgustab ta kolleege aeg-ajalt väljaspool kooli­maja rakendust otsima.
Uude kooliaastasse saab Marge Kannel minna rikkamana. “See suvi kinnitas mu arusaama, et teoreetiliste tarkuste juurde tasub alati otsida võimalust neid praktikas ellu viia. Sama mõtet olen püüdnud kasutada viiendates klassides, kui õpilaste tunniplaani lisandub ajalugu. Näitena toon siinkohal ühe praktilise töö, mida eelmisel õppeaastal arheoloogiat tutvustades kasutasin: tõin klassi kaks suurt mulda täis kasti. Peitsin kastidesse eri riikide münte. Õpilane pidi seni “kaevama”, kuni leidis ühe mündi, siis otsis järgmine õpilane ja nii edasi. Koduseks ülesandeks oli igaühel enda leitud mündi kohta internetist võimalikult palju infot otsida,” räägib õpetaja. Mine tea, ehk saab mõnest tema õpilasest just selle kooli­tunni mõjul arheoloog!

 

Sildid: , ,

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • Nikolai Rebane

    Väga tubli!Edu ja jaksu edaspidiseks.

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411