Reede, august 7, 2020
 

Lipstu nõmmel 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Eestis kasvab kõige rohkem loometsi Rapla­maal, mis on sellele maakonnale justkui tunnusmaastikeks. Üks neist loometsadest asub Lipstu külast läänekaarde.
Tõsi, tegelikult on sealne põlismets hävinud. Pätsu ajal käis paras arutelu, kas sealset metsa säästa või mitte. Lõpuks otsustati ikka säästa ja võeti Eestis esimese loometsana kaitse alla.
Kahjuks peale sõda võttis vene sõjavägi kätte ja raius sealse paarisajaaastase metsa ikkagi maha. Ja juhtus see, mida ennustati – mets enam tagasi kasvada ei suutnudki. Liiga karmkaljune on sealne pinnas.
Pealekauba pääses 1986. aastal hooletusse jäetud lõkkest valla tuli, mis levis üle kahe hektari ja veel mõned seni säilinud vanad männid hukkusid.
Lipstu nõmmele olen ma tahtnud minna juba ammusest ajast. Vahemärkusena olgu öeldud, et sõna “nõmm”, mis tähendab muidu liivast kehva maad, kasutatakse Raplamail hoopiski paepealsete kohta. Paraku ei saanud ega saanud Lipstule minekust kuidagi asja. Nägin Pae karsti­ala, Kuimetsa koopaid ja muid maakonna geoloogilisi huviväärsusi, kuid Lipstu jäi ikka miskipärast ära.
Sel juuli õhtupoolikul, peale sadu, jõudsin ma viimaks sinna. Esmalt kulges roopapaar läbi männienamusega metsa. Metskastiku ja sulg-aruluste lausaline lehestik andis metsaalusele iselaadse, kuidagi võõrapärase ilme. Ka harilikud tuhkpuud nägid siin teistmoodi välja. Kui Hiiumaal rohkem laiutavad-losutavad, siis siin olid nad hoopiski püstise kasvukujuga. Käo­raamatute küünlad õitsesid. Ja veisheinte suured korv­õisikud särasid kaugele.
Aga näe, mets juba lõppeski. Tee suundus lagedale, tükati paljastus looduslikku paekivist aluspõhja. Õige kohe tabasin end küsimuselt, et sellise lagedana on paik vahest rikkalikum ja huvitavamgi kui kunagi metsaga kaetult?
Suvi oli olnud parajalt sajune ja sestap polnud märkigi kõrbekuivusest, pigem vohas ja õitses kõik õige külluslikult. Selmet eri lilleliike kokku lugema hakata, paelus mu tähelepanu esmalt hoopis üks suurte siniste huulõisikutega taim. Teda nägin siin nüüd esmakordselt elus. No tere, sile tondipea! Kui Raplamaal valiti kümnekonna aasta eest tunnustaime, siis soovitati kõigepealt püst-linalehikut. Paraku näeb too üsna kahvatult “ebaseksikas” välja ning lõplik valik langes siledale tondi­peale. Muide, Eestis kasvab ka karedat tondipead, kuid too näeb välja üsna suvaline, sile tondipea  seevastu on kohe päris ilutaim! Kitsasnooljate lehtedega vartel troonivad kuni nelja tolli pikkused särtsakas­sinised õisikud. Kahjuks olin juba üsna hiljaks jäänud ja enamik taimi oli juba ära õitsenud.
Taime levikukaarti vaadates ilmneb, et selle liigi Eesti kõige rikkalikum koondumisala asubki just Raplamaal. Mõningal määral on teda ka Tartu- ja Harjumaal, üksikleide Järva-, Viru-, Jõgeva- ja Läänemaalt. Üllatuslikult on siledat tondipead nüüdseks avastatud ka Saaremaalt. Hiiumaal teda, nagu üldse mitmeid mandri­maa lilli, kahjuks ei esine. Eestis jõuab sile tondipea oma levila põhjapiirile, tema üldareaal hõlmab Euraasia sisemaisemaid piirkondi.
Veel teinegi väga kaunis lill kasvab Lipstu nõmmel: palu-karukell. Too õitseb aga kevadel ja nüüd ei osanud silm tabada isegi tema lehti.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411