Teisipäev, juuni 16, 2020
 

Sillamaa: Mäletame, et ajalugu ei korduks

Kärolyn Kivistik | Hiiu Leht
Pühapäeval möödus 79 aastat juuni­küüditamisest, 31 aastat on küüditatute mälestuseks Lehtma sadamas asuva mälestusmärgi juurde toodud pärgi ja süüdatud küünlaid.
Traditsioon algatati juba kaks aastat enne Eesti taasiseseisvumist, aastal 1989. Lehtma sadamas, kust­kaudu kodust viidud hiidlased küüdi­rongidega Venemaale, Siberisse viidi, peetakse meeles nii juunis 1941 kui märtsis 1949 küüditatuid.
Vabadusvõitlejate ja represseeritute Hiiumaa ühingu juhatuse liikme Helve-Esta Sillamaa sõnul on tähtis, et juhtunut mäletataks: “Mõni arvab, et miks nad jälle meelde tuletavad, aga ikka seepärast, et see enam ei korduks.”
Sillamaa ise oli viie- ja poole aastane, kui ta märtsis 1949 koos halvatud vana­emaga kodust ära viidi. “Mäletan kõike väga hästi algusest lõpuni – seda, kuidas Lehtma sadamas sel päeval ümber istusime, järgnevaid päevi ja Siberisse saabumist,” rääkis ta. “Kõik see ei kao mälust paraku kuhugi.”
Mälestusmärgi juures oli seekord kaheksa inimest, vabadus­võitlejate ja represseeritute Hiiumaa ühingu liikmete seas on Siberisse saadetuid järel vähe – praegustel põlvedel tuleb mälestuse elushoidmine peagi üle võtta.
Neljaaastase mälupildid
Ago Remmelkoor oli nelja aastane, kui ta juunis 1941 koos ema, isa, õe ja vennaga Siberisse viia taheti. Hoolimata selles, et ta oli päris väike, on siiski säilinud mälupilte.
“Kõik juhtus öösel. Veo­autoga meie õue ei saanud, see tuli jätta Kukka tee peale. Meil tuli pea kilo­meeter jala autoni käia,” rääkis
Remmelkoor. Seda, kuidas ta autosse jõudis, ta ei mäleta. Samuti pole midagi meeles laevaleminekust Lehtma sadamas. Esimesed mälupildid algavadki laevast.
“Meid viidi Rohukülla. Seal löödi pered lahku. Meestega oli kiirem, need oli vaja kohe Siberisse saada. Naised ja lapsed jäid teise rongi peale.” Rongisõidust mäletab ta seda, kuidas emad käepäraste vahenditega vaguni katusesse auke tegid, et janu kustutamiseks vihmavett koguda. Vihmasadu oli rongi­sõidu ajal olnud suur, üle käisid ka äikesehood.
Rong, milles nad olid, Siberisse aga ei jõudnudki, sest Saksa lennukid pommitasid juba raudteed. “Jäime Harku laagrisse. Seal oli kahekordne okastraataed. Kahe aia vahel valvekoerad ja nurga peal väike torn, kus oli sõdur ja püssimees. Nii, et hirmsad kurjategijad olid seal aia sees,” Harku laagrist pääsesid nad alles 1941. aasta augustis.
Venemaale küüditatute peres Siberis sündinud Vilma Tikerpuu uuris, kas Eesti okupeerinud vene sõja­väelased vangilaagris olijaid hukkama ei kiirustanud.
Remmelkoor vastas, et naisi ja lapsi poleks ilmselt hukatud, sest nende saatuseks oli määratud Siber. “Meestega oli küll nii, et osad olid vene võimude arvates nii suured kurjategijad, et tuli Siberis maha lasta,” tõdes Remmelkoor. Hiljem on ta teada saanud, et tema isa lasti maha juba järgmisel aastal.
Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal toimus Eestis massi­küüditamine, mille käigus viisid Nõukogude Liidu repressiiv­organid Siberisse hinnanguliselt 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411