Teisipäev, juuni 30, 2020
 

Pääsesime suuremast jamast

Harda Roosna
Reedel kutsus Hiiumaa kriisikomisjoni aseesimees Piret Sedrik laua ümber kokku eri osa­pooled, et teha kokku­võtteid kevadisest koroonakriisist ja valmistuda sügiseks, kui koroonaviirus võib uuesti levima hakata.
Komisjoni liikmete, pere­arstide ja hooldekodude juhtidega kohtusid terviseameti Lääne regiooni osakonnajuhataja Kadri Juhkam ja vaneminspektor Liia Järv, kes kohtumise järel andsid intervjuu Hiiu Lehele. Kuidas Hiiumaa kriisikomisjon eriolukorras toime tuli?
Kadri Juhkam (KJ): Hiiumaaga läks hästi – tegelikult oli siin ainult üheksa positiivset juhtu, kes siin kohapeal elavad. Kuigi ametlik statistika näitab midagi muud, kolmteist. Üks neist on vale­positiivne ja kolm elavad mujal Eestis ja on siia sisse kirjutatud. Kusagil poole pealt otsustas terviseamet, et hakatakse inimesi registreerima mitte nende asu­koha, vaid rahvastikuregistri järgi, mis lõi ka meie töö veidi sassi. Me alustasime ikkagi niiviisi, et registreerisime kõik meie regioonis olevad nakatumisjuhud.
Kas seda oli vaja nakkuse jälitamiseks?
KJ: Täpselt. Meil oli vaja, et meie inimesed tegeleksid nende inimestega selles regioonis, kus me asume ehk tegeleksid nende kontaktsetega seal, kus need inimesed on.
Miks seda siis tehti?
KJ: Sellepärast, et nakkushaiguste infosüsteem registreerib nakkushaigusi rahvastikuregistri järgi. Nii et meil tuli pidada topeltarvestust.
Mida tähendab vale­positiivne?
KJ: Inimene läks plaanilisele ravile, teda testiti ja test näitas positiivset tulemust, aga kuna sümptomeid ei olnud, kokkupuuteid mitte kellegagi, kes oleks vähegi kahtlane, ei olnud ja inimene ise väga hoidus kokkupuudetest, et saada plaanilisele ravile. Korraldasime talle kordustestimise ja see test osutus negatiivseks.
Kas sellised juhtumeid oli Eestis palju?
KJ: Neid tuleb järjest juurde. Äsja andis Lõuna regioon teada, et neil kaks positiivset avastust ikkagi osutusid kordus­testimise käigus nega­tiivseteks. Nii et on teisi ka.
Millise hinnangu annaksite meie meditsiini­töötajate tööle koroonaviiruse leviku ajal?
KJ: Perearstid olid tublid ja meil oli nendega väga hea klapp. Liia Järv oskab sellest paremini rääkida, kuna tema suhtles perearstidega otse nii nakatunute kui kontaktsete puhul. Hiiumaa haiglaga meil otsest kontakti ei olnud, aga olen aru saanud, et haigla oli päris hästi ette valmistunud. Neil olid ette valmistatud nn Covid-voodid ja loodud võimalus ka vastuvõetavate Covid-19 patsientide ala laiendada.
Kui palju suhtlesite Hiiumaa kriisikomisjoniga?
KJ: Suhtlust oleks pidanud olema rohkem, aga kuna Saaremaa lihtsalt võttis meilt suurema energia ära, siis nii palju kui suutsin, vastasin meilidele ja jõudsin ka ühele kriisikomisjoni koosolekule. Osaledes sel koosolekul nägin, et eri ametkondade omavaheline suhtlus oli siin väga ladus ja aidati üksteist. Aga jah, Saaremaa sai kogu meie tähelepanu.
Kas see, et Hiiu saar koos Saaremaaga n-ö lukku pandi, oli üle­reageerimine?
KJ: Pigem mitte. Ma arvan, et see päästiski Hiiumaa suuremast jamast. Saaremaa puhul jäädi märkamisega hiljaks ja nakkus jõudis enne levida, kui me sellele jälile saime.
Äkki oleks võinud Hiiumaal, kus nakatunuid oli nii vähe, piirangud siiski natuke leebemad olla?
Liia Järv (LJ): Kui mujal mandril oli eriolukord, siis paljud, kellel on Hiiumaal suvekodud, oleks kindlasti siia sõitnud. Ja seda me ju ei tea, mis siis oleks olnud.
mandril oli eriolukord, siis paljud, kellele on Hiiumaal suvekodud, oleks kindlasti siia sõitnud. Ja seda me ju ei tea, mis siis oleks olnud.
Meil oli ka inimesi, kes ütlesid, et nii suured piirangud oli vale samm ja õigem olnuks käituda leebemalt nagu käitus Rootsi selleks, et meie majandust mitte kahjustada. Milline on terviseameti seisukoht?
LJ: Kas Rootsi ikka on oma majanduse säilitanud?
KJ: Jaanuaris-veebruaris ma ilmselt oleksin olnud teist meelt ja oleksin ilmselt pooldanud sama suunda kui võttis Rootsi. Aga ütlen ausalt, märtsis minu arvamus kardinaalselt muutus ja kõik võimalikud nakkuse piiramise meetodid tuli võtta kasutusele.
Räägiti, et Saaremaal oli tõhusaks nakkuse levitamise n-ö relvaks oli fännipasun, millega tolle Saaremaa VK ja Milano Powervolley mängu ajal tuututati. Vastab see jutt tõele või on pigem linnalegend?
KJ: Ütleksin, et see vastab tõele. Vaatasin tagantjärele selle võistluse pilte ja neid pasunaid oli päris palju. Kujutate ette kui eufoorias inimesed puhuvad seda pasunat, siis paraku selle puhumise käigus sülge lendab ja inimesed olid saalis [tribüünidel] tihedasti koos. Sellepärast meil ongi väga suur kahtlus [fännipasunate suhtes], et publiku hulgas oli nakatumine oluliselt suurem kui mängijate hulgas.
Kas vastab tõele, et sealt, publiku hulgast jõudis viirus ka Hiiumaale, kus suri esimene Covid-19 ohver?
KJ: See ei ole kinnitatud. See on võimalik, aga see [viirus] võis tulla ka Võrumaalt. Meil on kaks võimalust, aga meil ei ole sellele kinnitust kuna nakatunud isiku omaksed osutusid testimisel negatiivseteks.
Tagantjärele pole sel enam ka vist mingit tähtsust?
KJ: Jah, see ei muuda enam midagi, mis on olnud, see on olnud. Hea oleks ju teada, kuidas see nakkus liikus ja kellele kust tuli, et hiljem analüüsida neid seoseid. Selles mõttes oleks hea teada, aga lõppkokkuvõttes need, kes nakatusid need nakatusid ja ega seda tagasi pöörata ju ei saa.
Eriolukorra ajal hakkas üks tüüp ennast Hiiu Lehe veebis välja elama ja nõudma, et kõik nakatunud ja nende elukohad tuleks avalikustada, veel parem kui nad saarelt välja saata. Samuti ähvardas meie peale kaevata ja peatoimetajat rünnata juhul, kui me seda ei tee. Kas sellised ähvardajaid oli ka mujal Eestis?
KJ: Selliseid inimesi ikka oli, nii Saaremaal kui hiljuti Lihulas. Ja sellised inimesed teevadki meie töö raskeks kuna selline käitumine hirmutab inimesi. Inimesed ei julge enam testima minna kui nad arvavad, et neil võis olla mingi kokkupuude nakatunuga, kuna nad kardavad saada häbimärgistatud. Selline kohutav suhtumine teeb meie töö raskeks.
Kriisi ajal vahetati välja Tartu Ülikooli kliinikumi juht, Kuressaare haigla peaarstiga polnud rahul haigla töötajad, terviseameti peadirektoriga vabariigi valitsus – millest selline süüdlaste otsimine?
KJ: Eks tervishoius juhtub seda ikka üsna tihedasti, et aeg ajalt ikkagi juhid vahetuvad. Terviseameti juhi lahkumine aga on ikkagi ilmselt tingitud ebakõladest valitsusega, aga ma arvan, et eks tema ise oskab seda ikka kõige paremini kommenteerida. Paraku vahel poliitika pressib sisse ka meie ametisse.
Kas uus viirusepuhang võib tulla või tuleb kindlasti? Kas oleme selleks nüüd paremini valmis?
KJ: Me ei tea seda ette kindlasti, aga võimalus on üsna suur, sest ega nakkus ei ole ju maailmast kadunud. Mitmetes riikides on nakatumise tõus väga suur. Euroopa on küll praegu juba paremas seisus, aga piirid tehti ju lahti, inimesed jälle liiguvad nii et me oleme täiesti valmis selleks, et kogu suve meil lisandub juurde positiivseid juhte ja just seoses inimeste rändega. Valmis oleme kindlasti paremini sügiseks.
Kas ka hirmu on natuke vähem? Ei saanud me ju algul aru, milliseid teid pidi viirus levib, kuidas see nii kiiresti paljusid nakatab?
KJ: Oleme selle kriisi jooksul saanud korraliku teadmistepagasi, aga ma ei tea, kas hirmu oli – meil ei olnud aega hirmu tunda sel ajal – me tegime ainult tööd.
LJ: Meil oli kogu aeg kiire-kiire-kiire, kogu aeg oli vaja midagi teha, oli vaja otsustada – kas need otsused alati kõige õigemad olid, aga otsused tuli vastu võtta.
Mäletan enda kogemusest, et kui tuli käia poes, siis pärast seda oli hirm, et nüüd sain nakkuse. Üks kaubaauto juht, kes sõitis Saaremaa vahet, rääkis, et iga kord koju jõudes oli tunne, et kogu keha on viiruseid täis ja tahaks kohe duši alla minna.
KJ: Jaanuaris-veebruaris ei tundnud keegi mingit hirmu kuna enamus Eestit arvas, et ega see viirus meile ei jõua. Aga kuna eestlased on väga usinad suusatajad ja käivad ikka korralikult nii Itaalias kui mujal Euroopas suusatamas, siis võis see nakkus meil riigis sees olla juba varem. Lihtsalt ilma sümptomiteta nakkusjuht on täiesti võimalik.
Nüüd teame ka kõige ohustatumat sihtgruppi – kõrges eas ja kaasuvate haigustega – kuidas on lood lastega?
KJ: Neid juhtumeid on vähe, kus lapsed oleks üldse raskelt põdenud. Hiiumaal nakatunute hulgas lapsi ei olnud ja meelde ei tule ka ühtegi rasket haigusjuhtu. Lapsed tihti põevad erinevaid nakkusi kergemalt kui täiskasvanud.
Terviseamet on ju seni suhteliselt tähelepanematult teinud oma tööd, koroonakriis andis teile tohutult tööd juurde ja tõstis teid tähelepanu keskpunkti. Kas olete sellest väsinud?
Nüüd me juba hakkame puhkama ja tempo on natuke langenud.
Kui pikad tööpäevad olid?
LJ: 12-, 14-, 16tunnised. Õnneks juhtus nii, et abikaasal ei olnud tollel perioodil tööd ja siis oli kodune taustajõud olemas. Kui ka tema oleks väga hõivatud olnud, siis oleks keerulisem olnud.
KJ: Minu seitsmeaastasest lapsest sai selle aja jooksul iseseisev inimene. (Naerab) Mees nägi mind hommikul, tema magas kui mina lahkusin. Tulin ka hilja, aeg ajalt ta ikka oli veel üleval kui ma koju jõudsin.
LJ: Eks me tänu üksteise toetusele selle aja vastu pidasime.
Kui palju teil töötajaid on?
KJ: Meil on kontor Pärnus, esindused Haapsalus, Hiiumaal ja Saaremaal – kokku on tööl 14 inimest, lisaks üks referent, aga epidemioloogilise uuringuga tegeleb meil üldse ainult viis inimest. Pidime poole pealt ka keskkonnatervise inimesi kaasama – lihtsalt ise ei jõudnud enam – kiire sissejuhatus, mida tegema peab ja nad lihtsalt pidid hüppama vette tundmatus kohas.
LJ: Sellises olukorras oli kolleegide tugi ja abi väga oluline. Me juba hakkasime märkama kui keegi on väsinud ja siis teine võttis natuke koormust vähemaks. Tänu igapäevasele suhtlusele ja abile nii suur töö sai ära tehtud.
Kas on lootust, et valitsus annab nüüd terviseameti võimestamiseks raha juurde?
KJ: Terviseameti juht ilmselt käis küsimas, aga kuna olukord on praegu selline nagu see on, siis eks me näe – praegu ei oska öelda.
Kas selliste pandeemiate puhuks peaks ametil olema rohkem töötajaid?
Kadri Juhkam Jaa, kindlasti. Tegelikult on aastate jooksul inimesi koondatud, mõned on ära läinud ja juurde ei ole töötajaid tulnud, nii et meil on üsna väike kollektiiv siin, lääneregioonis.
Ja siin regioonis oli ju koroonakriisi kõige raskem piirkond, Saaremaa?
KJ: Jah, me sattusime supi sisse.
LJ: Teised piirkonnad edenesid kuidagi aeglasemalt, aga meie sukeldusime pea ees – ei olnud aega vaikselt õppida ja harjuda, vaid pidime kohe ja kiiresti tööle hakkama.
Kas meenub midagi ligilähedaseltki sarnast varasemast ajast? Olite te millekski selliseks üldse valmis?
KJ: Sellist pandeemiat mina küll ei ole näinud. Oleme oma igapäevatöös tegelenud nakkuskollete uuringutega, epidemioloogiaga, ja igal aastal on mõned kolded, kas siis salmonelloos või noroviirus või mõni kolmas – me oleme kokku puutunud, aga mitte sellises mastaabis.
LJ: Ja nii tundmatu haigusega polnud me varem kokku puutunud. Keegi ei teadnud ju täpselt, kuidas see viirus käitub. Keegi ei teadnud, kuidas see levib, mida see inimesega teeb. Teadsime natuke, nii palju kui infot Hiinast ja Euroopast, Itaaliast tuli, aga kuidas kõik lõplikult on ja mida peaks tegema, seda infot oli väga vähe.
Kas neile, kes Covid-19 läbi põdesid võivad tagantjärgi organismile olla veel mingid mõjud?
LJ: Ei oska vastata, nagu ei oska vastata ka sellele kui kauaks tekkib immuunsus. On inimesi, kellele on antikehad tekkinud, aga kas need sügisel veel alles on, seda me ei tea.
KJ: Seda, kas haigusest tingitult on mingid n-ö jääknähud, on raske öelda, aga iga haigus mõjutab tervist, südant, kopse, neere… See on arstide pärusmaa ja nemad oskavad seda paremini öelda ja ilmselt nad hakkavad seda mingi aja jooksul ka analüüsima. Aeg on olnud ka liiga lühike, et oleks tõenduspõhist infot.
LJ: Ei ole veel olnud võimalik uuringuid teha – see kõik on veel nii värske.
KJ Selleks, et valmistuda võimalikuks uueks koroonahaigestumiste laineks, vajaksid nii meie tervishoiuasutused kui ka hooldekodud infektsioonikontrolli töötajat ja pidevat infektsioonikontrolli koolitust. Võibolla oleks mõistlik korraldada nii perearstidele kui pereõdedele, nii hambaarstidele kui haiglatöötajatele ja võib-olla isegi hooldekodutöötajatele selliseid üldiseid koolitusi. Nii viiksime kokku kogukonna erinevad ametid ja samas on väga oluline olla valmis võimalikuks uueks puhanguks.
LJ: Ega koroona ei ole nüüd lõplikult kadunud. Ikkagi tuleks jälgida distantsi, desinfitseerida käsi ja mitte korraldada suuri kogunemisi siseruumides – me peame ikka ennast ja teisi hoidma.
Mida arvate koroonateemalistest meemidest ja naljadest? Kas olete kuulnud, mis on koroonahaiguse kõige suurem pluss?
LJ: Ausalt öelda, ei ole.
Eesti rahva käed pole iial nii puhtad olnud. (Naer)
LJ: Võib olla on inimesed juba tüdinud ja keegi ei taha enam neid soovitusi kuulata, aga see komme – pesta käsi – peab meile jääma.
KJ: See kaitseb meid ju ka teiste selliste nakkushaiguste eest, nii hingamisteede haiguste kui soolenakkuste eest kui me jälgime oma kätehügieeni.
Ja teine pluss olevat olnud, et grippi sel aastal peaaegu polnudki – kas see vastab tõele?
KJ: See ilmselt oli isolatsiooni tagajärg.
LJ: Ja ilmselt pesti rohkem nii toitu kui käsi.

Küsis HARDA ROOSNA

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
  • Lisa kommentaar
     
    Your gravatar
    Sinu nimi
     
     
    *
     
     
    NB! Hiiu Leht ei vastuta artiklitele lisatud kommentaaride eest, kommentaari sisu eest võtab endale vastutuse kommentaator. Hiiu Lehel on õigus kustutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele so kommentaarid, mis on: teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, vaenu õhutavad, ebaseaduslikule tegevusele üleskutsuvad.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411