Teisipäev, juuni 9, 2020
 

Kas ainus süüdlane on alkohol?

Aastaid tagasi töötas Harju KEKis üks Willise juht, kellel ei puudunud kunagi pagasiruumist üks või kaks Žiguli õlle pudelit. Kusagil metsateel pidas mees auto kinni, tõi pagasiruumist pudeli, krapsas korgi maha, rüüpas ja lausus: “On selle li..sil ikka hää mekk küll”. Sõitis siis edasi, kuid endise viiekümne asemel veeres neljakümnega. See mees ei teinud oma elu jooksul ühtki tõsist avariid ja kahtlen, kas tal pika eluea jooksul väiksematki plekimõlkimist oli.
Olin Kanadas oma isal külas ja pidasime Montrealist u 80 kilomeetrit lõunas, Venise asulas, isa sõpradega pidu. Loomulikult olid peol ka head kokteilid ja isa sõbrad, kes tulid autodega Montrealist, klaasi ei sülitanud. Järgmisel päeval helistas üks sõber ja tunnistas, et sõitis öösel kusagil valgusfooriga ristmikul punasega üle. Auto kellegagi kokku ei põrganud, inimesed viga ei saanud, rääkimata laipadest, mis on nüüdse Eesti liikluses peaaegu harilik. Milles on viga? Kas tõesti ainult alkoholis?
Mul oli oma tehnikumi lõpetajate kena kokkutulek grupivenna juures, kes elas Tallinna lähedal Irus. Sõitsin sinna autoga ja rüüpasin ära ka mõned napsud. Lugesin tunde ja arvutasin alkoholi ihust eemaldamise aega, aga lõpuks läks arvepidamine sassi ja läbi linna Pääs­külla sõites ma täiesti kaine ei olnud. Ohuolukord toob inimese varjatud omadused esile ja ma olingi roolis n-ö ettevaatus ise. Kellegi ette ma tolknema ei jäänud ja loomulikult ei juhtunud paarikümne kilomeetrise linna sõidu ajal ühtki ohtlikku situatsiooni.
Võiksime küsida: kas inimene, kes pole liialt agressiivne ega kannata alaväärsuskompleksi all, istub kriminaalse joobega või siis narkootikume tarvitanult autorooli? Ma väidan, et ei istu. Sellel tegelasel, kes sõidab purupurjus olekus või “laksu” all, aga on miskit olulist viga. See viga on vigane iseloom. See on agressiivsus, mis omakorda tingitud sellest, et too tegelane püüab näidata oma väärtust. Teistele, aga ennekõike iseendale.
Paljudel venelastel on probleemiks nähtus, mida väljendatakse sõnadega “Tõ što, menja ne uvažajes?” ehk maakeeli “Kas sa ei austa mind?”. Austamine aga tähendab väärtustamist. Sisimas ja varjatult otsib end alaväärsena tundev inimene kõikjalt kinnitust, et ta on väärtuslik ja tähtis. Ega ilma­aegu väida tuntud Ameerika enese­abikirjanik Dale Carnegie,
et tähtsustunne on üks peamisi inimloomuse omadusi. Tähtsustunne avab uksi ja teeb suuri tegusid. Tavaline inimene on ka enda teada tähtis, kuid ta ei vaja selleks mingeid kinnitusi. On ka inimesi, kellel “tähtis olek” tema enda jaoks pole eriti tähtis. Kui aga inimese tähtsus­tunne on ülimalt suur ja tegelik tähtsus sellele ei vasta, tulevad õnnetused. Erakorsetel juhtu­del ka laibad.
Eestis on lühikese aja jooksul toimunud kaks traagilist surmajuhtumitega liiklus­situatsiooni. Tahaks kirjutada “liiklusõnnetust”, kuid õnnetustest on need kaugel. Tegu on pigem mõrvadega. Küllap mõlemal juhul on olnud mängus alkohol, kuid kas ainult? Väidan, et peamine tegur on rahuldamata, kuid ülisuure tähtsustunde vajadusega iseloom. Hoidke sellistest tegelastest eemale. Tundke nad ära ja püüdke sellistega olla ülimalt ettevaatlikud. Siis ehk jääme ellu.
Ain Einberg
samuti autojuht

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411